Kui arvatakse, et isamimaailm ei ole ideeliselt valgustusajastusse jõudnud, siis Türgi kohta see muidugi ei kehti. Kui METU-t arvestada, siis ollakse jõudnud parasjagu mingisse hipiajastusse. Võibolla kuhugi 1968. aasta Pariisi sarnasesse kohta. Eile moodustasid reaktsioonilised tudengid küünlaid hoides staadionile hiigelsuure inimkirja: devrim (revolutsioon). Pärast pandi küünlad maha ja revolutsioon põles edasi, samas kui noored revolutsionäärid ümber pealava rokkisid, magasid või niisama ringi roomasid. Jandarma-baasi oli eilseks kogutud umbes sadakond täisvarustuses märulipolitseinikku, kes terve päeva seal rivis seisid ja oma hetke ootasid. Aga ei tulnud nende hetke. Samas on kontserdikohtadelt alkovalve maha võetud, ilmselt kaotati igasugune lootus. Kampuse väravatel on siiski kontrolli tõhustatud - koos jandarmaga otsitakse autodest peidetud alkoholi ja ilmselt proovitakse ka ebasoovitavat elementi kampusest eemal hoida. Nimelt on kõik kontserdid tasuta ja õhtul asuvad pealavale tõelised üleriigilised staarid, mis meelitab igasuguseid mõttetuid fänne... Näiteks siin ükspäev oli see, kes paar aastat tagasi eurovisiooni võitis ja siis tänavune eurolaulja ja tolle hullust rokkarist boifriend ja veel igasuguseid hästi tuntud artiste, kelle lugusid kõik peast teavad. Äärepealt oleks Cranberries ka tulnud, aga millegipärast ikka ei tulnud, ei tea miks.
Aga kontserdikorraldus on siin vaba kulgemisega, nimelt peale alkovalve maha võtmist puudub staadionil igasugune turvateenistus ja rahvast on õhtul kohal ikka suurusjärgus 3-5000. Näiteks liiguvad rahva sees ringi suurte spordikottidega tüübid, kes müüvad käsimüügist õlut. Üleeile ronisid mingid purjus tibid lavale ja hakkasid seal rõõmsalt ringi hööresklema. Nähes, et midagi paha ei juhtu, ronis lavale veel umbes 200 inimest, bändil oli üsna kitsas. Lõpuks istusid muusikud lava kõrvale pargitud mikrobussi ja kimasid läbi rahvasumma minema.

...on umbes midagi sellist nagu kevadpäevad Tartus. Vahe on vaid selles, et kõik üritused toimuvad siin kampuse territooriumil. Ja kui Tartus, erinevalt teistest suurematest linnadest, lubati volbriööl alkoholi müüa põhjendusel, et tudengid peavad ju ikka ennast korralikult vinti saama võtta, siis siin küll sellist erandit ei tehta. Alkohol on kampuse territooriumil endiselt rangelt keelatud! Aga omavahel öeldes: võib kihla vedada, et õhtul peale kella 6 kampusesse saabunud kodanikest umbes 80-90% peidab oma kotis, kampsunis või jopes ka baarikappi. Suuremates kontserdikohtades on väravas ka lisakontroll, kes pudelirahvast sisse ei lase. Huvitavaks muudab aga kogu ürituse pudelikontrolliametnike suhtumine. Nimelt kui sul on õnnestunud kontrollist oma pudeliga mööda hiilida ja kas kampuse või kontserdi territooriumile jõuda, siis on sul vaevatasuks täielik õigus oma pudelist avalikult kummutada. Näiteks 5 m kaugusel väravast võib näpus veinipudelit keerutada ja irvitada, kui su sõpradel pudelid püksist välja korjatakse. Eestis on need pudelikontrollid enamasti ikka põhjalikumad. Ju siis on kehtiv ikkagi mingi ametlik läbi sõrmede vaatamine ja vaikne tartu-sarnane alkotolereerimine.

Aga pudelikontroll on siin kinlasti selle nädala märksõnaks. Kogenumad tudengid räägivad hirmsaid lugusid oma keerulisest pudelismugeldamisest möödunud aastatel, mil kontroll oli rangem olnud. Keegi isegi mainis, et nädal enne kevadfesti algust toodi kampusesse salaja alkoholi lausa autokoormatena. Ei tea küll, kus seda hoitakse, sest toimuvad alkoreidid. Alkoreidid on ülikooli administratsiooni organiseeritud läbiotsimiskomandode poolt toimepandud puistamisretked. Näiteks otsiti eelmistel aastatel ühikaväravas saabuvate kodanike kotte läbi ja enne pidustuste algust käidi läbi kõik ühikad ja kõik toad ja otsiti läbi üliõpilaste isiklikud kapid. Selle juhtumist kardetakse ka tänavu. Tahaks muidugi näha seda asja.

...annab teada...

Vahistati Türgi valitseva partei AKP ametnik, kes Atatürki monumendile pärga pannes nätsu näris.

Veysel Dalcı, kes Fatsa nimelise linna parteiharu juhina tegutses, võeti kinni süüdistatuna Atatürki mälestuse pilastamises. Juhtum leidis aset 23. aprillil toimunud iseseisvus- ja lastepäevapidustuste käigus. 38-aastane 2 lapse isal oli selgituseks öelda vaid seda, et püüdis nätsuga eelmisel õhtul söödud küüslaugu aure varjata.

...rääkis täna, et noored meestürklased pidid hullult külge kleepima. Selle peale ütles taanlasest naisõppejõud (kes ise juba umbes 30 aastat türklasega abielus on), et tõesti, kleebivad teised külge nagu tatt. Temal on muidugi hea variant varuks - teatab, et on abielus ja siis peavad kleepurid ära minema. Kui ei lähe ära, siis tuleb jama. Mehe hõim korraldab kleepeka hõimu juurde sõjakäigu või midagi sellist.

Aga hollandi tibil oli mure ka. Tal on nimelt Ankaras hirmus igav olla, aga Antalyasse lõbutsema ei saa minna, sest Antalya on paksult hollandi seksturiste täis. Hollandi tibile hollandi seksturistid ei meeldi, sest nad on nõmedad. Neil ei olevat üldse midagi muud mõttes kui ainult noori blõuke taga ajada. Tal olla isegi üks tuttav türklane, kes suviti Antalyas tööl käib ja kel olla 10 (või oli see nüüd 100) armukest, kes teda suvel ülal peavad. Ta oskavat igas Euroopa keeles 5 lauset öelda, aga muidu võõrkeeli ei räägi.

Lõpuks seletas taanlane lahti ka sıfır-kilometre-araba-reegli. Tõlkes siis null-läbisõiduga auto. See kehtib türgi naiste kohta abiellumisel. Euroopa naiste ja kohalike meeste kohta see ei kehti.

Korralikul türklasel on üldiselt ikka igas suuremas linnas naine ootamas. Kodulinnas on see, kellega lõpuks abiellutakse. Veel ütles hollandi tibi, et kuna mittemusulmanidest naised ei lähe abielurikkumise pähe arvesse, siis tema tuttavad türgi tibid võtavad rahulikult, et nende abikaasad või boifriendid pidevalt ära on.

...mädanes põrandale ära, kardinad kukkusid alla, uks vajus hingedelt ära, laest hakkas mingit löga tilkuma, seinad kattusid hallitusega ja elukaaslane hüppas aknast alla - olustikupildikesi toast nr 108. Kõik läheb plaani järgi...millegipärast meenus mulle tsitaat Lennart Meri viimasest intervjuust.

Kultuurišokk, ahistavad elutingimused, imelikud kombed ja kes teab mis kõik veel on osa põhjustest, miks mõned välismaalased ennast Türgis hästi ei tunne. On neid, kes igal kohtumisel sõimavad ja sajatavad ja ootavad, et saaks siit kord juba minema. On neid, kes plaanivad Türki elama ja töötama jääda ja neidki, kes plaanivad kodakondsust taotleda. Antalyasse on tekkinud näiteks arvestatav Hollandi ja Saksa kogukond, mille olemasolu on väidetavalt kohalikes ksenofoobiat õhutanud. Seda vanas heas stiilis - silt kõrtsiuksel: Rahva x esindajad ei ole siin teretulnud (ise pole näinud, aga loengus räägiti). Turismikeskuse kohta muidugi imelik, meenutades olukorda Tallinnas, võibolla ka mitte.

Välistudengitel teevad meele mõruks erinevad väikesed detailid ja ootamatused igapäevaelus, tulgu need ette siis mis iganes valdkondades. Asjaolud, mida kodumaal viibides ettegi ei kujutata, ajavad siin kuude kaupa nendega põrkudes paljudel juhtmed kokku. Näiteks autoritaarsus ja selged staatustevahelised piirid, millega paljud eurooplased varem ei ole kokku puutunud. Mõni õppejõudude WC-sse eksinud taipamatu välismaalane on ennast ilmselt üsna imelikult tundnud pärast seda kui ta sealt sõimuga välja aetakse. Magistriõppe üliõpilastel on siiski kõrgem staatus. Nemad võivad isegi konverentsikeskuse baaris käia. See baar on muideks ainuke koht kampuses, kus alkoholi müüakse. Välismaalased, kes ühikas elavad, peavad leppima rea imelike reeglitega. Näiteks tuleb südaööks kindlasti koju tulla. Need, kes hiljem tulevad, märgitakse üles. Kui kellegi nimi esineb selles registris liiga sageli, siis on probleem. Igal hommikul umbes 5-6 paiku kontrollitakse, kas kõik ikkagi on ühikas. Valvur käib majas kõik toad läbi ja märgib puudujad üles. Need, kes puuduvad, peavad kirjutama seletuskirja. Kui puudumisi on liiga palju, siis on probleem. Vahetusüliõpilastele on see muidugi kõik ükskõik, nagunii lastakse siit peagi jalga. Kohalikele aga võidakse koju helistada ja teatada: Vabandust, kuid meie andmetel on Teie poeg joodik, liiderdaja ning hoorajääger, mistõttu ta enam ühikas elada ei tohi ja üldse me viskame ta koolist välja. Nii on juhtunud. Muidugi mitte meie koolis, aga ühes teises. Meie koolis nimelt ei ole liiderdajaid ja selliseid.

Samas on ka veidi vabameelsemaid ülikoole, kus on isegi segaühikaid. Meie ühikasse ei tohi aga ükski naine oma jalga tõsta, v.ä. mõned töötajad. Paar nädalat tagasi juhtus keegi palja ülakehaga mööda koridori kõndima. Toimus kohtumine kahe administraatoriga, kellest üks naiseks osutus. Meestöötaja rebis oma pintsaku seljast ning kattis sellega süüdimatu nudisti, kel hiljem tuli oma käitumist pikalt seletada, et mitte järgmist ööd lageda taeva all veeta. Samas murdis üks iraani neiu (!) hiljuti enesekindlalt läbi infolaua ja läks poistele külla. Häire oli vägev ja kära palju. Eriti hämmeldunud oli ühikavalvur, kes sihiteadliku tüdruku Babaki toas kinni püüdis.

Babak ütles hiljem valvurile selgituseks: Tüdruk on hull!

Valvur elukogenud mehena mõistis, ütles Ah-ah ja muheles imelikult.

Tüdruk oli oma rahakoti ja mobiili Babaki kätte unustanud.

...oleneb mitmetest faktoritest. Lihtinimesed seda arvu loomulikult ei tea, seetõttu tuleb paluda abi ameerika spetsialistidelt. Kord luges Dave abivalmilt isegi kõik osariigid ette: New-Jersey (sealt on ta ise pärit), Texas, Alabama, California, Washington, Florida, New York, North- ja South-Carolina, Georgia, Massachusetts, Michigan, Ohio, Mississippi... hmmm ja...Virginia...jaaa...oot-oot, jah - 15 osariiki... ei, oota, kas ma Arizona ütlesin? Ma lähen sinna elama järgmisel aastal... st siis 16 osariiki.

Mäh? 16 osariiki? Ongi 16 osariiki või?

Dave õpib muidu ajalugu ja politoloogiat.

Tänapäeva transpordisüsteemi arengu vääramatuks takistuseks on jalakäijad. Tänuväärse lahenduse on probleemile pakkunud arvutimäng GTA. Esmakordselt Türki sattunule ei saa ilmselt pahaks panna tekkivaid assotsatsioone. Siiski pikaajalistele vaatlustulemustele tuginedes võin väita, et jalakäijate allaajamise eest autojuhtidele boonuspunkte või tasuta bensiini ei jagata [erinevalt Gruusiast, näiteks (ja, Liis, ära vaidle)].

Ühiskonna toimimise indikaatorina tasub jälgida valgusfoore - kui inimesed juhinduvad foorituledest, siis ühiskondlik leping toimib ja kui ei juhindu, siis ei toimi. Ühesõnaga, need, kes punase tule ajal üle tänava lähevad, need on anarhistid-revolutsionäärid. Kui revolutionääride osakaal ühiskonnas ületab kriitilise piiri, siis... teadagi...

Kui valgusfoorireeglist lähtuda, siis on Türgi ühiskond üsna kokkukukkumise äärel. Aga foorituled ei tähenda siinmail seda mida Eestis. Ei saa öelda, et nendest (üldse) kinni ei peeta... neid lihtsalt järgitakse hoopis teisiti. Fenomen vajab ilmselt täpsemat uurimist. Mina ei ole seda veel mõista suutnud! On kindlad kirjutamata reeglid, mida saab mõista ainult täielikult ühiskonda sulandunud indiviid. Asja lihtsustada püüdes võib väita, et suuremal on enamasti eesõigus. Seetõttu ei maksa jalamehel liikluskeerises eriti ülbelt tegutseda, sest autojuhid üldjuhul väldivad pidurite kasutamist. Vaegsotsialiseerujaid, mängureid või turiste võib mõnikord mööda sõites märgata liikumatult tänavatel lamamas või oma veriseid kehi vastu mõne auto tuuleklaasi surumas. See on ka põhjus, miks anarhistide-revolutsionääride arv Türgi ühiskonnas kunagi kriitilist piiri ei saa ületada.

Kampuses on lood mõnevõrra teisiti, räägitakse. Tegelikult vahest mitte just väga. Kuigi väidetavalt on siin aastate jooksul liiklusõnnetustes hukkunud vaid üks inimene.

Sügisel mainis just Soomest tulnud Cemre, et soomlased pidavat ikka naljakad olema.

Jah, vastasin elutargalt inimesena, kes ihusilmaga tuhandeid soomlasi näinud, soomlased on tõesti äärmiselt naljakad.

Cemre täpsustas: Tead, soome autojuhid peatuvad ülekäiguradade ees...on alles friigid...

Jah, täielikud idoodid... muidugi sellisel juhul jääb arusaamatuks, mis mõte üldse ülekäiguradadel on.

Üldiselt ilma foorideta sebrasid on Türgis suhteliselt vähe, sest neil ei olegi mingisugust mõtet. Lihtsalt valge värvi raiskamine. Kampuses on neid ja ühtlasi ka lamavaid politseinikke seevastu rohkelt. Kühmuke tänaval sunnib juhte hoo maha võtma, aga ei enamat. Seetõttu veetsin pikki unetuid öid mõeldes elu ning kampuses olevate ülekäiguradade mõtte üle.

Kimbatusest päästis mu lõpuks Naje, kes rääkis, et kampuses on selline reegel, et jalakäijad tuleb ülekäigurajal üle tee lasta... Jah, ainult keegi ei tee seda. Siiski, kord sattusin koos ühe tähtsa tegelasega (ilmselt samaga, kes oli ülekäiguraja-reegli välja mõelnud) koos tänavat ületama. Loomulikult ükski auto ülekäiguraja ees ei peatunud. Mees läks sellest väga ärevusse, karjus juhtide peale ja osutas tähenduslikult sebrale oma jalgade ees. See muidugi ühtki autojuhti rööpast välja ei viinud. Lõpuks õnnestus tal üks asjast valesti aru saanud taksojuht kinni pidada ja see läbi sõimata. Aga see on ka ainus kord olnud, kus mõni jalakäija on häälekalt oma õigust taga nõudnud.

Teine reegel oli ka - need automaaturid, kes siin patrullivad, need peavad üliõpilastele teed andma. Näiteks olukorras, kus üliõpilane astub mööda kitsukest kõnniteed ja vastu tuleb kaks automaatorit, siis peavad need automaaturid astuma sõiduteele ja kõnnitee üliõpilasele vabastama. Aga kui sul juba automaat on, siis miks sa peaksid oma trajektoori muutma?