... on venepärane naisterahva nimi. Türklased kutsuvad Natašadeks aga kõiki Venemaalt pärinevaid prostituute, kelle rohkus just turismipiirkondades pidavat olema märkimisväärne. Trabzon on nimelt olulisemaid kuurorte Türgi Musta mere ääres. Vahemereäärsete linnadega võrreldes on siin turiste ilmselt küll mõnevõrra vähem, seda eriti oktoobris, mil lõunas veel võimalik supelda, kuid siin juba jahedavõitu... Linnakeskuses ringi jalutades annavad kõrghooaja turistiderohkusest tunnistust vaid pea igas majas asuvad hotellid, hostelid, kesthausid ja muud ööveetmiskohad. Tark raamat Lonely planet teab rääkida, et enamik neist arvukatest öömajakohtadest tegutsevad lisaks oma tavafunktsioonile ka bordellidena. Iseküsimus on sellisel juhul muidugi, et millega selle teose autorid õige tegelevad oma lugisid kokku kirjutades. Ilmselt on neil siiski tõsi taga, sest ka LPM kallis sõber olla mõni aeg tagasi Trabzonis sobivat hotelli otsides langenud natašade sagedaste rünnakute ohvriks. Meil esialgu ühtki kahjuks näha ei õnnestunud. Küll võis tänaval kuulda vene keelt, mis aga ei ole Türgis ja eriti veel Musta mere ääres suurt midagi erakordset. Vene turistide arv Türgis liigub aasta aastalt geomeetrilises progressioonis ja ületab varsti ilmselt ka sadade miljarditena siia saabuvate sakslaste arvu. Konservatiivsed türklased kaebavad eriti vene seksturistide üle. Need, peamiselt keskealised daamid, kasutavat kurjasti ära noorte tõmmude ja kuumavereliste türgi noormeeste sinisilmset usaldust, külalislahkust jms.

...Ankarast jääb Türgi kirdeosa. Selle omapärase asjaolu on põhjustanud pealinna asend umbes keset riiki. Tegelikult asetseb Ankara küll mõnevõrra keskpunktist loodes, st Istambuli (trk k Istanbul) on maad 450 km ja Bulgaaria (Bulgaristan) piirini vast nii 700 km, kirdepiiri suhtelises läheduses asuvasse Trabzoni aga tervelt 800 km ja Sakartvelo (Gürcistani või Gruusia) piirini umbes 1100 km.

Trabzon on kena kohakene otse Musta mere ääres. Tutvunud geograafiaga, otsustasime sinna sõita. Kõige mõistlikum tundus olevat oma soovi teostamiseks soetada pääsmed sel marsruudil kursseerivale autobussile.

Pileti ostmiseks tuleb minna mõne bussifirma esindusse (need asuvad igal pool üle kogu linna) või sõita bussijaama, kus igal transpordiäril on oma kuut. Mõned kuudid on jagatud ka mitme firma peale. Kuna sihtkohti on palju, siis on rohkelt ka firmasid ja kuute, kokku vast 70 ringi. Valik on keeruline. Türklased ise on väga teadlikud kliendid, mingisuguse bastardfirma liikuriga endast lugupidav türklane juba ei sõida. Paraku on nii, et enamik suuremaid ja (mulle) tuntud firmasid kursseerib vaid riigi lääneosas. Seetõttu lasin end üllatada. Fikseerinud mõned kuudid, mille lettidele oli muude linnanimede hulgas märgitud ka Tarbzon, astusin ligi ja uurisin hinda. Kõige ahvatlevama pakkumise tegi nime Lüks Karadeniz taha varjunud turske härrasmees, kelle pilgust võis selgelt välja lugeda, milliseid piinu tuleks mul taluda mõne tema konkurendi bussiga sõites. Pealegi õnnestus mul 35-liirisest alghinnast veel 5 liiri alla kaubelda viidates oma üliõpilasstaatusele.

Üldjuhul toimub piletipisnis türgi bussijaamades nende samuste kuudilettide ääres, juhul aga kui bussi väljumiseni on jäänud alla tunni ning leidub veel vabu kohti, siis praktiseeritakse ka aktiivset müügitööd. Aktiivse müügitöö läbiviimiseks väljub putkast üks või mitu seal istuvast vähemalt viiest meesterahvast ning asub parasjagu aktuaalse sihtkohta nimetust karjudes mööda bussijaama ringi patseerima. Paraku paistis, et enamasti eriti palju kliente sel viisil juurde ei meelitatud. Nii võis juhtuda, et väljumisaja lähenedes müüjad tüdinesid ja karjete sagedus vähenes ning bussi stardihetkeks toodi kuuldavale vaid üksikuid eriti südantlõhestavaid röögatusi. Teine oluline müügistrateegia koosneb varitsemisest bussijaama sissepääsude juures. Sellega tegelevad peamiselt vähemtuntud firmade müügispetsialistid. Potentsiaalse ohvri tunnevad nad kindlapeale ära esimese hajevil mittemidagitaipavast pilgust, seljakotist ning võibolla ka mõnevõrra blondist välimusest. Varitsuse kahjutuks tegemiseks ei tasu nimetada mõnda absurdset sihtkohta, sest võib kihla vedada, et ka just sinna sõidab 20 minuti pärast mõni eriti mugav buss. Nukraks muudab aga lootusrikkad müüjad väljend "biletler var", mis tähendab, et objektil on piletid juba olemas.

Buss startis üheksa paiku õhtlul, kohale pidi jõutama 12 tunni pärast. Loomulikult võttis sellest 12 tunnist enda alla umbes 2 või 2,5 tundi erinevaid peatusi söömiseks, suitsetamiseks, bussi pesemiseks ning muudeks olulisteks vajadusteks. Igastahes seda kuidas me sinna Trabzoni saime ma ei mäleta, aga hommikul me seal olime. Selle tõestuseks tegin pildi, et pärast ise ka usuks. Türklased paistsid kalastamiseks kasutavat näha olevat moodust - kolm tükki õngitsevad ja kümme tükki manavad et näkkaks.

LPM oli oma saabumise teadlikult rihtinud täpselt ramadaani alguspäevale. Ramadaan aga tähendab meile, türklastele, paastumist. Peamiselt toimub nälgimine, mittesuitsetamine, mitteohjeldamatu joomine ja mitteseksimine päevasel ajal. Need, kes eelmises postis sisaldunud kalendri linki klikkides midagi ei taibanud, pole tõenäoliselt korralikud moslemid. Niisiis kalendris sisalduvad päevaste palvuste ajad, mis vastavalt teatavale loogikale pidevalt muutuvad, muuhulgas ka päikese tõusu ja loojumise ajad (Tallinna kohta käivad erinesid tõsi küll Eesti kalendrites olevatest aegadest). Need viimased on ramadaani ajal olulised eelkõige just seetõttu, et ajal mil päike üleval, korralik moslem endale toitu ja muud ettejuhtuvat ei manusta (lisaks ei tegele ka muude valgust kartvate tegevustega). Teatavatele subgruppidele on tehtud küll mööndusi, näiteks rasedad, haiged ja muu labiilsem kontingent ei pea paastuga ühinema. Üldiselt on Türgi läänepoolsemates ja suuremates linnades paastujate hulk siiski võrdlemisi väike, kohalikud pakkusid ligikaudu 50-60% elanikkonnast. Samas Ida-Türgi konservatiivsemates ja eriti maapiirkondades järgitakse paastu üsna kohusetundlikult. Üliõpilastest tuttavate hulgas olen kohanud vaid paari ramadaanlast, neist üks mu endine toanaaber Märt. Samas on kampuse kohvikud ja sööklad päevasel ajal üsnagi hõredalt asustatud.

Ramadaani peamiste teoloogiliste aluste kohta on internetis ilmselt ühtteist leida, seepärast võiks pigem kirjeldada seoses sellega toimunud tähelepanuväärseid muutusi tänavapildis.

Türklastele meeldib hirmsal kombel suitsu kimada, teed juua, dönereid ja muid kebabiderivaate vitsutada. Nende vajaduste rahuldamiseks on üleloomulike jõudude poolt loodud miljonid väikesed kiirtee, -toidu jmt müügipunktid, mis asuvad seal kus parasjagu juhtub, sageli aga kesklinna tänavate ääres. Ramadaani esimestel päevadel olid muidu inimestest pungil restoranid, puhvetid, teemajad, bistrood, lokaalid, kõrtsid, putkad ja kärud järsku inimtühjad. Vaid nõutud ettekandjad, kokad, jooksupoisid ja need kelle funktsioon täpselt teada ei ole (neid kõiki kokku on aga ühes keskmises türgi toitlustusasutuses umbes paar tükki laua kohta) passisid nukralt söögisaalide nurkades. Tänavatel ei olnud ühtegi suitsetavat, teed puristavat ega saia haukavat kodanikku.

Ramadaani ajal toimub hommikusöök enne päikesetõusu, st nii kuskil kl 5-6 am paiku, olenevalt muidugi subjekti geograafiliselst asukohast (räägitakse, et ka kampuses pidavat olema üks ühikasöökla, mis seda pakub). Õhtusöök nagu loogiliselt järeldada võib, ei toimu mitte kuskil kella 8 või 10 ajal õhtul, vaid koheselt peale päikeseloojangut (siis kl 5-6 pm paiku), sest kaua sa ikka nälgid. See on aga kõrvalisele isikule küll üsna omapärane vaatepilt. Terve päeva lakke vahtides veetnud toitlustustöötajad elavnevad pealelõunal. Kõik lauad söögisaalides saavad kaetud ja päeval kasutult seisnud toiduvarud kuumaks aetud. Pikast nälgimisest vaevatud kodanikud valguvad loojangu lähenedes järjest innustunumalt kõikidesse söögimüügipunktidesse, võtavad valmis pandud lauadade taga istet ning jäävad ekmek ühes ja lusikas teises käes mõtlikult oma toiduportsu põrnitsema. Suitsetajad laotavad kahvli kõrvale ka oma sigaretivaliku ja plõksivad närviliselt tulemasinat. Hilinejad jooksevad tänavatel proovides end paaniliselt ükskõik millisesse puhvetisse sisse möllida. Poekesed ja kontorid pannakse lukku, tööpostilt lahkuda mitte saavad kodanikud katavad laua oma põlve otsa. Lõpuks kõlab minareti tornist või kuskil läheduses asuvast valjuhääldist palvekutse. Kelner hõiskab üle saali: Afiyet olsun! Päike on loojunud, andke tuld. Stardikäskluse peale algab kohutav kära, kolksumine ja lürin, ruumid täituvad läbitungimatu suitsupilvega. Hämmastava kiirusega kaob kogu valmispandud toit ning 5-10 minuti pärast seatakse end juba minekule.

Siiski võib ramadaani jätkudes iga päevaga näha üha rohkem inimesi ka päevasel ajal vaikselt kuskil sööklanurgas midagi näksimas, teed rüüpamas või suitsu tegemas. Juhtub sedagi, et mõni õllekas on rahvast pungil. Üksikud eriti näljased kiirustavad kuhugi lausa tänaval täiesti avalikult midagi lutsutades. Üldjuhul ei peeta oma toitumisharjumuste eksponeerimist ramadaani ajal siiski eriti viisakaks, lõunasöök toimub sageli kodus, leti all või mõne restorani varjatumates saalides, aga mida kuu lõpu poole seda avalikumalt. Nii vähemalt mulle paistis.

Järgmisel nädalal saab paast läbi, sellele järgneb kolm päeva raju pidu.

5. oktoobril maandus üks lennuk Esenbogal (Ankara lennuväljak), lastiks olid inimesed. Nende hulgas ka üks, kellega isiklikult tutvuda õnnestus (aastaid tagasi juba). Kell oli umbes kaks öösel. Päikesetõusuni oli veel aega. Kohalikud kasutasid seda aega peamiselt magamiseks ja söömiseks, joomiseks, suitsetamiseks. Meie aga sõitsime linna. Maanteeäärsete minarettide neoonlaternad plinkisid tähendusrikkalt.

... mida minaretid meile ütlesid ja mis pärast juhtus ja kas me leidsime õnne, sellest tuleb aga juttu juba järgmisel korral, sest praegu pean kirjutama essee teemal: Iraan nii tuttav ja nii võõras ja üldse

seniks uurige ramadani kalendrit