Tänaseks seminariks valmistumine osutus ootamatult keeruliseks.

Muideks, tulge kõik väikeseparjutust vaatama.

mu kallid, pikad haisvad adruvallid, kolis me ühikatuppa üks uus tüüp. Ta on kah välismaalane. Niiet kaks türklast ja kaks väljamaalast me toas - viik. Järgnevad penaltid. Tema on Iraanist. Näind olen teda ainult kaks korda. Sest...

Kuule, ma abiellusin, lähen mõneks ajaks ära mingit tibi sebima, selgitas ta avameelselt oma lähinädalate plaane.

Oh, õh, misasja, sa abiellusid... sa oled teist nädalat Türgis ja sa abiellusid, jätsin igaksjuhuks ütlemata ning soovisin südamlikult, et mitte öelda pisarsilmil, talle õnne tema tulevases elus koos mingi tibiga.

See on mut'a abielu, ära nüüd liiga härdaks ka mine, jõudis ta veel hõigata enne kui uks ta seljataga kinni vajus.

Uskmatutele selgituseks: Mut'a on omalaadne shi'iitide abieluvorm. Peale Khomeini võimule tulekut 70. aastatel sai Iraanist islamivabariik ning kehtestati ranged koraanile põhinevad seadused. Muuhulgas propageeriti ka mut'a't. Mut'a on ajutine abielu. Ametlikust abielust eristavad seda päris mitmed tunnused. Esiteks - see kehtestatakse kahe inimese vahelise (salajase) lepinguga, tunnistajaid ei ole tarvis. Teiseks - lepingus pannakse paika ka abielu kestus (enamasti kuskil vahemikus 1 tund ja 99 aastat). Kolmandaks - kui tavaliselt võib iga mees (vastavalt Iraani seadustele) endale võtta 4 naist, siis ajutisi abielusid sinna hulka ei arvestata ning ajutiste abielude arv ei ole piiratud, s.t. mehel võib olla 4 naist pluss lugematu arv ajutisi naisi. Naisele peab piisama ühest mehest, olgu ta siis ajutine või päris.

Siiski leidsid sunniidid juba umbes 1000 aastat tagasi, et ega see ajutine abielu üks õige asi ole. Seega sunniidid pole selle traditsiooniga ka väga kursis, veel vähem türklased, kes peavad juba pea sada aastat ainult ühe naisega läbi ajama. Eh-eh-eh-eh. Muidugi nimetavad imperialistid ning muud eurooplased mut'a abielu lihtsalt teatavaks prostitutsioonivormiks. Viimane aga ei pea hoopiski mitte 100% paika. Sageli kasutavad seda näiteks tudengid ja muud islamistlikud lillelapsed. Muidugi ei räägita sellest vanematele, sest hoolimata ametlikust doktriinist ei ole see siiski esimese abieluna just väga au sees.

Foto: vaade Tbilisile kuulsa vene kirjamehe Aleksandr Gribojedovi haua kohalt. Gribojedov löödi Teheranis Vene riigivõimu esindamise tõttu maha aastal 1829 ning maeti Tbilisi kohal kõrguvale mäenõlvale.

Vahemärkus: Kartuli keelt räägitakse Gruusias ja kirjutatakse seda üles kartuli tähestiku abil. Ma saan aru küll, et viimasel ajal on Eesti ja Gruusia suhted äärmiselt soojaks muutunud ning tuhanded meie riigiametnikud, poliitikud ja ajakirjanikud on seda riiki õilsatel eesmärkidel külastanud. Aga kartulivabariik on siiski Eesti, seda ei saa meilt keegi ära võtta...või siiski, Sakartvelo.

...on kaukaaslased. Ilmselt on see seotud kuidagi Kaukaasiaga. Kaukaasia asub umbes Musta ja Kaspia mere vahelisel alal. Seal on mäed. Viimane asjaolu tekitab eestlastes grusiinidega suheldes alaväärsuskompleksi, sest alatihti jõutakse küsimuseni, et kui kõrge siis ka teie kõige kõrgem mägi on või milliseid mägikitsi siis teie kütite või kas teil mägiteed ka juuakse... Ilmselt teatud osa grusiinidest teeb seda meelega, ise samal ajal muiet alla surudes. Oh, kas teil ei olegi mäesuusakoondist... pugistatakse rõõmuga. Noh, aga vähemalt oli meil Kalevipoeg, kes oli suur nagu mägi. Võibolla olid Kalevipojal ka kitsed seljas ja külgedel kasvasid teepõõsad.

Kaukaaslased on peamiselt tuntud kui tõmmud tumedasilmsed ja tumedate mõtetega ringi liikuvad isikud. Venkud vähemalt nimetavad kaukaaslasteks eelnevale kirjeldusele vastavaid isikuid. Kaukaasiaga on seotud ka rassitüüp, mida inglise keeles kutsutakse caucasian/caucasoid, ja mille abil kirjeldatakse labaselt öelduna lihtsalt valget inimest.

Grusiinid on hingelt blondid ja sinisilmsed. Nad ise räägivad, et türklased on oma pidevate häirivate vallutusretkedega aja jooksul nende välimuse ära tõmmutanud. Türklased on aga samuti hingelt blondid ja sinisilmsed. Nad ise räägivad, et araablased on ajaloo vältel neid tõmmustanud. Araablased ilmselt on samuti hingelt blondid ja sinisilmsed ja räägivad, et tõmmu jume pärineb mustast Aafrikast. Aafriklastel läheb muidugi raskeks.

Pildil: Gruusia

Palestiinlane on põgenik, olude sunnil peab ta elama Liibanonis. Faking liibanonlased, armastab ta jutu sekka poetada. Liibanonlased diskrimineerivad palestiinlasi, ei luba neil töötada ja muud kasulikku teha. Palestiinlane oskab aga teha liibanonlaste aktsenti ja saab nii lihtsalt kuskil tööd. Peamine on, et tööandja dokumenti ei küsiks, sest dokumendi peal on kirjas: palestiinlane. Nüüd on ta Türgis, et õppida inseneriks. Liibanonis teda ülikooli ei võetud, seda hoolimata kõige parematest sisseastumiseksamite tulemustest. Põgenikule polnd ettenähtud.

Palestiinlasel on pruut, aga pruut on hiinlane. Palestiinlase nimi on Naje, hiinlase nimi on Hue. Naje teab maailma asjadest kõike, hiinlane teab kah nii mõndagi. Näiteks teab Naje, et 2. maailmasõja ajal okupeerisid Eesti ära sakslased, et George Bush on pede (Muidu on Bush lahe mees küll, mulle täitsa meeldib, aga kuulsin teemajas räägitavat, et pede) ja seda kuidas araabia riikides lihtsalt head bisnest teha.

Hea bisnesi jaoks tuleb kuskil araabia riigis asutada sõltumatu ajutrust e. thinktank, viia läbi mõned uuringud või midagi sellist, koguda natuke rahva tähelepanu ühesõnaga. Seejärel tuleb hakata rohkelt publitseerima USA- või EL- vaenulikke kirjatükke, see pidavat lihtne olema ja huvitunud lugejaid on ka rohkesti. Kui nüüd USA või EL-i ametnikud neid kirjutisi loevad, siis enamasti otsustavad nad alustada thinktanki finantseerimist, et analüüsid oleksid veelgi täpsemad ja laiahaardelisemad. Lihtne! Pealegi pole vaja mingit naftaga äritsemist või näppude õliseks tegemist.

Naje idee oli aga sisse viia innovatsioon - kritiseerida oma tuleviku ajutrusti abil hoopis Hiinat. Ma pakkusin jutu jätkuks, et hiinlased saadavad talle raha asemel pigem tuumapommi.
Selle peale Naje ainult naeris enesekindlalt: Eh, hiinlastel ei ole ju tuumapommi, neil on ainult tuumaelektrijaamad.

Nüüd muutus aga Hue ärevaks: Äh, muidugi on meil tuumapomm, igakell on meil tuumapomm.

Pole teil mingit pommi, ma tean küll... ja hakkas kõiki tuumariike üles lugema.

Nii nad siis vaidlesid kuni hiinlasel mõõt täis sai ja ta vihaselt nuuksudes minema läks: Meil on tuumapomm...nuusk-nuusk...ma sulle näitan veel, jobu...

Lahkusin sündmuskohalt märkamatult.

...pidavat olema Gruusias kõige levinum mehenimi. Meie esialgu ühtegi Georgit ei kohanud. Küll oli aga kõikjal ringijooksvaid põrssaid, kesikuid ja muid sealaadsed olendeid. Neid oli nii massiliselt, et buss pidi alatasa pidurdama. Asjaolu, et sigadele tuleb teed anda, muidugi musulmanist bussijuhile eriti ei meeldinud, seetõttu laulis ta üht tuttavat laulu sõnadega: sikidimidikisimidim. Grusiinid aga lehvitasid rõõmsalt sigadele ja laulsid: aitummeri-kerkommeri-ker. Kuid oli ka lehmi.

Põige: Türklased moslemitena just sealihaga ei liialda. Mõni üliõpilane on küll väitnud, et tal savi, mis liha süüa, aga tegelikult on sealihast toitumine isegi soovi korral päris keeruline, sest seda lihtsalt ei ole saada. Tõsi, ühes suurest kaubanduskeskuses leidsin lihaletist kaks sardelli, mille juures suur kiri: domuz eti (sealihast teht). Sellised lood siis. Meil siin ühikas elavad kaks itaallast, kes korralike katoliiklastena kunagi millestki mõnusast ära ei ütle. Ükskord olla itaallastele saadetud kodust umbes seajagu sealiha. Lahkete inimestena asusid nad seda ka kohe ühikakaaslastele jaotama. Eriti populaarseks aktsioon ei saanud, neid hakati vältima. Itaallastel ei jäänud muud üle kui pakkuda maitsvat liha mekkida Super-Mariole, kes ühikas koristajaametit peab ja üldiselt vaid türgi keelest aru saab. Mariole maitses liha muidugi väga, sõi ja kiitis, rasva tilkund rinnaesisele. Italianod olid väga rõõmsad. Kui lõpuks keegi kohalikest üliõpilastest Mariole asja ära seletas, siis vajunud mehel vuntsid sorgu. Lõpuks aga öelnud ta elutargalt: sikidimidikisimsikidim.

...on väga tore maa. Kuid see maa on päkapikkudel ja teie ärge sinna tikkuge. Sest oht on, et teid seal purju joodetakse ja enne teie kaineks mitte ei saa kui teie olete selle maa pealt vehkat teind. Nii on. Kasutatakse veini ja tšatšat, vastupanu lämmatatakse hatšapuride ning toostidega.

Buss võttis otsustavalt suuna itta. Kolme tunniga jõudsime Hopasse. Rõõmsalt hõõrusime käsi, Gruusia piirini oli sealt umbes 20 km. Kotipõhjast välja otsitud passid näpus jäime ootama. Möödus pool tundi. Olime kohe jõudmas. LPM praktiseeris juba gruusiakeelseid väljendeid. Möödus tund. Krt, nüüd oli küll asi juba imelik. Jah. Möödus päris mitu tundi, kui aus olla, siis umbes 8. Selgus, et buss ei sõidagi läbi Batumi, hoopis läbi Ardahani ja Posofi. Ring ei olnud küll suur, sest suund oli Tbilisile nagunii, küll Türgi poolel. Paraku oli tee mägine, kitsas ja vilets ning võttis aega tõesti umbes 8 tundi enam kui Batumi kaudu.

Kella ühe paiku öösel lõppes bussimootori jaks. Hämming. Eriti hämmeldunud olid bussijuhid (neid oli kaks). Nii me seal siis istusime täielikus pimeduses kusagil Türgi mägedes, lähimast asulast mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kuna serpentiinina ülesmäge suunduva tee äärtes puudusid piirded, mis takistanuks uitajaid kuristikku kukkumast, siis ei olnud ka väga soovitav bussi ümber ringi jalutada. Lõpuks pööras juht bussi starteri abil ümber ning asusime allamäge veerema, Njuuton olgu tänatud. Lõpuks lükkas sohver käigu sisse ja oh imede imet, peale mõningast vastupuiklemist, mootor käivitus. Võidukalt pöörati buss kuristiku serval uuesti ümber ning asuti veeretud teed pidi taas üles rühkima. Nii umbes 200 m pärast hakkas mootor jällegi streikima. Manöövrit korrati, kuid mägi jäi alistamatuks. Lõpuks võttis vanem bussijuht kuskilt vooliku ning suundus välitöödele. Kosta oli vaid lürinat ja pumpamist. Mõne aja pärast saabus õnnelik ja diiselkütuse järgi haisev juht uuesti kabiini ja käivitas mootori. Problem yok, teatas noorem juht ekstaatiliselt. Samas ei saanud märkamata jääda värin tema hääles. Armeenlane oli selleks ajaks juba vihast lillaks tõmbunud. Igastahes teekond jätkus.

Paari tunni pärast vahetati juhte. Noorem, kelles oli ilmselt kaduma läinud lootustandev suitsiidibomber, surus nina vastu tuuleklaasi (sest tiheda udu tõttu oli nähtavus umbes 3 meetrit) ning võttis kohalt sellise otsustavusega, et enamik magavaid reisijaid lendas istmetelt bussi tagaossa. Moodustunud inimkägar harutas ennast üksteisest leplikult lahti ning roomas tagasi oma algsetele kohtadele. Järjest mitmekesisemaid värvitoone omandas aga armeenlase näonahk. Pärast noorema juhendamist, paanilisi hirmukarjeid ning mõningaid roolikrabamisi, kobis vanem juht bussi tagaistmele, ilmselt näis talle nii kõige ohutum.

Hommikuks oli juhi sõiduind siiski veidi vaibunud, tal paistis suisa igav olevat. Seetõttu lasi ta paariminutiliste intervallidega oma pea roolile vajuda ja suigatas. Paraku vajutas roolile vajunud pea ikka jälle tööle signaali, mille peale juht kraavi poole liikuva bussi uuesti teele suunas. Nõnda ühest maanteeäärest teise laveerides ja mõningaste vaheaegadega sireenitades, jõudis me buss siiski mingisse asustatud kohta. Ardahan. Kell oli 5 hommikul. Bussijuht jäi seekord lõplikult magama.

Õndsate turistidena olime arvamusel, et asjad nii käivadki. Armeenlane oli teisel arvamusel ja pobises omaette ilmselt mingeid võlusõnu. Umbes tunni pärast ärkas selle peale vanem juht. Märganud, et seisame, äratas ta ka noorema ja lasi kuuldavale tagasihoidliku röögatuse: sikidimidikisimsidikidim... Kuna lugejate hulgas võib olla ka süüdimatuid lapsi, siis ei tahaks ma seda otse tõlkida, kuid oma avaldusega soovis ta ilmselt teatud asjaoludele tähelepanu juhtida ning mõte võis olla umbes järgnev: Oo, kallis kolleeg, miks seisab siin me võimas maanteeliikur ning miks magad hambad avatult, ajal mil me metallsuksu rümpa peaks silitama tuul?

Lõpuks hakkas buss uuesti liikuma. Umbes 200 m pärast starti palus üks reisijatest peatust, võttis oma kotid ja astus bussist välja, ta oli kohale jõudnud. Kadestamisväärne põhimõttekindlus tema poolt - kodust 200 m kaugusel olles bussist mitte lahkuda ja oodata tund aega bussijuhtide ärkamist.

Gruusiasse jõudsime alle mitme tunni pärast. Piiril sujus kõik kenasti ja meil libedamini kui grusiinidel. Viimased pidid pikalt põhjendama oma soovi kodumaale naasta, meile löödi aga lihtsalt tempel passi. Templiga mehe putka kõrval (umbes 2 m kaugusel tembeldamisprotsessist) seisis teine piirivalvur, kellele tuli pass ette näidata. Umbes viie meetri kaugusel seisis kolmas ametimees, kellele tuli samuti pass ette näidata. Järgmine sell seisis umbes 7 m eelmisest, protseduur kordus [eestikas, neid oli seal ikka päris palju]. Siis tuli umbes 20 m tühja maad ning mingi kuur. See oli tollikontor. Tolliametnik oli meiega kohtudes siiralt rõõmus ja selgitas et nüüd peame täitma aruande selle kohta, mis meil kõik kaasas on. Muuhulgas vabandas, et eestikeelset vormi ei ole.
Noh, venekeelsega saime ka hakkama. Oleks saanud ka gruusiakeelsega, sest tollimees ütles ette, mis vaja kirjutada. Pealegi oli meil sularaha ka alla 50 000 € kaasas. Kui kõigil aruanded täidetud, siis tuli oma kodinad bussi ümber laiali laotada ning presenteerida. Meie seda teha ei viitsinud ja meie kottide vastu ka erilist huvi ei tuntud - tuli vaid näidata, et näe, see on minu kott ja näe, see on LMT-i kott. Küll sobrati veidi meie kaasreisijate pagasis, oli meilgi siis huvitav vaadata. Ühel mutil oli rohkelt ihupesu.

Vahepeal ilmus piiripunkti uus tegelane - kohalik talumees, kes pakkus plekkämbrist pirne müüa.

Head pirnid, osta ära, 1 dollar.

Paraku keegi ei ostnud. Oleks see mees praegu siin, siis küll ostaks, aga ei ole, näe. Elus on nii palju õppida.

Kohe peale piiri elavnesid kõik meie kaasreisijad ja hakkasid omavahel gruusia keeles vestlema, hollarii.

Kuu saab juba varsti sellest reisist mööda ja mälus on kõik hägustunud, vahepeal isegi kahtlen, kas midagi üldse toimus. Õnneks on passis templid kirjaga Sakartvelo.

Buss Tbilisi pidi Trabzonist väljuma kl 8 pm. Igaks juhuks läksime Otokar'i kohale nii poolteist tundi varem, sest kunagi ei või teada, eriti veel Trabzonis. Andnud endast putkarahvale märku, jäime istesklema kusagile lähedusse. Oli erakordselt soe õhtu (tegelikult ei olnud).

Väljas hõikles kastanimüüja: "Kastane... kastane...buyurun...buyurun!"

Aja möödudes sigines meie vastaspingile keegi kiilakas sümpaatse välimusega kodanik.

Hetkel, mil bussi väljumiseni oli 52 minutit, liginesid meile teadmata suunast kaks kahtlast kantpead. Ühel olid ees päikeseprillid, mis ebaedukalt varjasid umbes poolt ta nägu katvat sinikat. Teisel jooksis üle kõri huvitav roosakas arm. Nende jutt oli segane, kuid usaldusväärne, palju sellest just aru ei olnud saada. Kõrva jäid vaid: problem yok, servis, servis, noh, problem yok.

Teksti interpreteerides jõudsin järeldusele, et tegu on Göktaş-firma kaastöölistega, kes vastutavad serviseteenuse eest. Servis, kes ei tea, on nimelt Türgis reisifirmade poolt pakutav nö kohalik bussiliin, mis linnavahel umbes 1 h enne suure bussi väljumist väikese ringi teeb ja pileti soetanud kliendid kokku korjab ning bussijaama veab (tasuta ja väga mugav, enamasti tuleb küll varem kokku leppida). Imelik muidugi oli asjaolu, et tavaliselt tegutseb servis suunal sehir-otokar (linn-bussijaam), meie aga olime juba bussijaamas.

Kiilakas sümpaatse välimusega kodanik võttis jorsside jutu peale oma kodinad ja hakkas väljapääsu poole astuma. Ja mis meilgi kaotada oli, peale raha, tervise ja elu. Üllatustel ei näinud aga lõppu tulevat. Servisbussiks osutus päevinäinud sõiduauto mersu. Meid koos kiilakaga suruti kolmekesi auto tagaistmele. Allah-Allah, oli alles imelik see värk. Silme eest vilksatasid mööda hetked lapsepõlvest, kooliajast, esimesest e-mailist, rohketest delfisse paisatud roppustest ning LPM-i sõbralt kuuldud jutt sellest, et Göktaşi kontor pidi asuma kuskil vene turul. Just sinna me lõpuks jõudsimegi. Meid juhatati sisse, pakuti istet ning teed. Ootasime ja imestasime, et miks seda kitsast ja porist mereäärse kiiree ääres asuvat tänavakest peaks nimetatama vene turuks. Selgus saabus aga niipea kui kontorist nina välja pistsime. Nii nagu kesklinnas, oli ka sel tänaval igas majas vähemalt üks hotell, hostel või muu vähemsoliidne ööveetmiskoht. Kangialustes, trepikodades, ukseorvades või ka otse tänava ääres nii kümne-paarkümnemeetriste vahedega seisid üksikult ning gruppidena naisterahvad. Omavahel räägiti enamasti vene keelt, möödakõndivate või sõitvate meesterahvastega aga ikka türgi keeles. Jah, planeediraamatuomad ei valetanudki.

Ootasime. Buss pidi kohe-kohe väljuma. Paraku ei olnud seda kusagil näha. Niisiis olime kolmekesi, asjaolu, mis sundis tahtmatult pähe kujutluspildi sellest, kuidas meid uuesti sellessesamusessegi mersusse surutakse ja alles Tbilisis välja lastakse. Piin. LPM oli vahepeal otsustanud, et kiilakas on grusiin. Nägi teine küll rohkem armeenlase moodi välja, ilmselt siis Gruusiast pärit armeenlane, kes töötab Türgis... loogiline. Kui piletile kirjutatud väljumisajast oli möödunud juba pool tundi, siis muutus armeenlane rahutuks. Muidugi LPM oli kogu aeg rahutu, sest ta ei jaganud matsu. Mina olin koguaeg väga rahulik, sest mina neid asju tean. Pole mõtet liialt mögiseda, küll kõik läheb nigu läheb, see on ju Türgi. Lõpuks jõuame Euroopa Liitu niikuinii. Aeg on vaid see ressurss, mida peab laialt käes olema. Pealegi antakse tasuta teed. Ja ei läinudki rohkem aega kui vast poolteist tundi, st sellest hetkest kui buss oleks tegelikult väljuma pidanud, kui maanteelaev vaikse kriginaga kontori eest seisatas ja õnnelikud reisijad endasse neelas.

Tegu oli siiski bussiga, ja välimuse järgi päris korralikuga, Türgi enda toodang veel . Üldiselt on muidugi Türgi bussifirmade sõidukid Eesti omadest selgelt uhkemad, läikivamad, kallima sisustuse jms-ga.