Teil on ilusad traktorid
kolmapäev, Detsember 14, 2005 kirjutas .ee.
Ahu tuli ükspäev kooli ja võis märgata, et temas oli midagi justkui teisiti, miski oleks justkui muutunud... kuid mis täpselt, sellest ei olnud aru saada. Ta istus radika peal ja pilgutas silmi, seejärel pööritas silmi ning hööritas pead. Kõõritasin teda nukralt silmanurgast koridorinurgas seistes. Vist on hull.
Koos lahendusega saabus Sheila: Oi, sul on uus soeng, nii nunnnununununnnu... ja kus su prillid on, ah, läätsed, ahah, nojah. Nii nunu-nunu-nunnu... oeh.
Hmm, tundub, et Ahul on uus soeng, järeldasin.
Oi, ja kas see on mantel...jah?...ongi mantel, oi-oi-oi, kust said sellise toreda mantlikese-se, nii nunnununununnnu...või Kõzõlaist said, ahah.
Nii-nii, paistab, et Ahul on uus mantel, jätkasin tähelepanekutega.
Oi, Ahu, sul on lahedad püksid, ja mis seal põlve kohal on...liblika pilt, oi kui kuul...mõtle, pilt on pükste peale pandud...kes sellist imet küll enne näinud oleks... kas see on ka türgi liblikas? ah, ei tea? paistab küll türgi liblika moodi olevat, tiibade peal on Atatürgi pildid... eh-eh-eh...khmm, kandsin ette vaatlustulemuste põhjal koostatud kultuurisobiva komplimendi.
Kõik olid rahul.
Hea sõnaga tasub ikka kaasvõitlejat kostitada. Mõnikord läheb asi aga õige imelikuks. Näiteks on seminarides paljudel üliõpilastel komme teha õppejõule komplimente viimase päratu tarkuse kohta. Möödunud nädalal kulus umbes pool tundi seminarist sellele, et keegi selgitas ülejäänud kohalviibijatele õppejõu eruditsiooni mahlakaid eripärasid. Lektor ise proovis küll võidelda ja jututeema mujale viia, aga järgmine löök võttis ka tema lõplikult sõnatuks.
Ja, vaadake, millist head ülikonda ta kannab ja seda lipsu, mis imetabaselt hästi ta silmadega sobib, teatas innusunud jünger ennastunustavalt.
Järgmine lugu...
esmaspäev, Detsember 12, 2005 kirjutas .ee.
on kirjutatud 12 aastat tagasi, siis kui Eestis otsiti ainet vabaõhu rockooperi jaoks...
Homoteema ajal, mil Tallinnas toimuvad geiparaadid ning linna külastavad aastavahetusel tuhanded skandinaavia geid, on siiski oluliseks peetud ka Türgis. Tegelikult üks esimesi kultuuriomapärasid, mida kohalikud arvasid heaks välismaalastele selgitada puudutas just nimelt homondust.
Veel Antalyas toimus alljärgnev vestlus Ersiniga:
Mu väljamaalastest sõbrad, kindlasti olete Türgis siin veedetud kahe tunni jooksul märganud tänavatel, kohvikutes, autobussides ning ka muudes avalikes ja käidavates kohtades mehi üksteist kallistamas, kõndimas käsikäes või muul teile ebaloomulikuna tunduval moel üksteise läheduses?
Tõepoolest, nii see on, me sõber, vastasime.
Nüüd kuulake mind, kallid külalised, need mehed kes seal bussis kallistavad, mesijuttu üksteisele kõrva sisse sosistavad ja kihistavad... need mehed ei ole homod... need on normaalsed mehed, meil Türgis on lihtsalt kombeks kallistada ja musi teha.
Ah-ah, vastasime.
Ei, päriselt. Tahate, võin teid kohe kallistada või suudelda, pani ta ette.
No-noh... no hea küll, kui teil see kombeks on, va pervo, nõustusime ebaledes.
Üldiselt seda kallistamisjuttu armastatakse ikka rääkida, et keegi ei arvaks, et tänaval üksteise käevangus liikuvad tihevuntsilised keskealised härrasmehed moodustaksid miski paarikese - nad on lihtsalt head semud, selge. Pedendus on siinmail ebapopulaarne, kui kedagi solvata tahta, siis arva, et ta on gei. Homosid ei võeta ka sõjaväkke. Kuna sõjaväeteenistus on kõigile noormeestele kohustuslik, siis mõned patsifistireod on teenistusest pääsemiseks proovinud homosid teeselda. See on aga keeruline, sest komisjonile tuleb esitada oma geisust tõendavad materjalid. Paraku ei ole ükski tuttavatest täpselt suutnud mulle selgitada, et kuidas krdi moodi see tõestamine peaks välja nägema. Oma fantaasial on muidugi lastud väga erinevaid teid pidi lennata, tehke seda ka teie...või siiski parem mitte.
Lääne-Euroopa ja Ameerika aladelt pärinevatele homofiilsetele külalisüliõpilastele on muidugi türklaste geipelgus võõrastav. Nii asutati lausa midagi geide vabastusliikumise taolist ning mõnegi väljaspool kampust elava tuttava korteriuksele ilmusid sildid: tere tulemast homod, gei on hää või siin on lahedad peded. Tõsi, siltide üle irvitati isekeskis, sest tõenäoliselt ainukesed, kes neist aru said, olid nende autorid ehk siis korteriasukad ise.
Reedel tähistas oma viimast nädalat Ankaras Bill. Ta on Kanadast. Kanada ja Eesti oluliseks sarnasuseks on lokkav kirvemõrvarlus, mis eristab meid USA-st, kus tapmiseks kasutatakse peamiselt tulirelvi. Billiga oli üldse alati väga võigas vestelda. Tema oli ka üks neist vähestest, kes elades ühikas, pani oma toauksele sildi: gei on lahe. Paar päeva hiljem oli keegi väikselt ja väriseva käega sildi alla kirjutanud: jobu. Viimasest asjaolust Bill ennast segada ei lasknud, sest kiri lisas sildile tähendusrikkust juurdegi. Oma viimasel õhtul oleks Bill peaaegu baarist välja visatud, sest ta sodis kõik seinad täis geipropagandistlikke loosungeid. Kui nüüd järele mõelda, siis keegi neist vist küll aru ei saanud, ilmselt ei sobinud need lihtsalt interjööriga...
Pöörlemine
pühapäev, Detsember 11, 2005 kirjutas .ee.
Ankarast ligi 300 km lõunasse jääb kena linn
Sufism on teatav islami usulahk. Religioonipraktikute vennaskondi kutsutakse dervišiteks - kui kristlusest proovida mingeid paralleele tõmmata, siis vahest midagi kejusmunkade taolist. Mungaordud muidu musulmanide hulgas just väga levinud ei ole, kuid Konyas kloostrielu ja askeesi arendades kasvatati muuhulgas ka oma autoriteeti. Igastahes sufide keskusi võib leida territooriumil Balkanilt kuni Iraani lõunaosani.
Kloostris askeesi pidades tegelesid dervišid peamiselt mõttetööga leiutamaks uusi viise kuidas oma füüsist ära kasutades jõuda kontaktini Allahhiga (majdhb). Näiteks võib tuua selliseid innovatsioone nagu iseenda torkimine nugadega, kõrvetamine raudoradega, põlevate süte või elusate madude söömine - kasutust leidsid mitmed regiooniti erinevad meetodid.
Konyas leiti, et kõige paremini toimib pöörlemine - pöörled religioosse muusika saatel ümber oma telje transiseisundisse ning saad Allahhiga kontakti. Pöörlemise harjutamist alustavad noored dervišid juba varakult ning selleks kasutatakse põrandasse või mingile plaadile kinnitatud varbapidet - väike nupp, millest saab varbaga kinni võtta, et mingigi koordinatisoon säiliks. Kogenumad dervišid seda muidugi ei kasuta. Efektne pöörlemistseremoonia toimub igal aasta detsembri esimesel poolel ning kogu maailm siirdub Konyasse seda vaatama, nii ka meie. Üks on igaljuhul kindel - dervišitest saaksid head kosmonaudid, sest peale pooletunnist keerutamist ei paistnud ühelgi mingeid koordinatsioonihäireid olevat (pöördeid oli minutis umbes 50-70). Tavainimene oleks juba minutilise tiirutamise järel audis ning vajuks tuigerdades publikusse. Paraku sellist kahjurõõmu vaatajatele ei pakutud, kuigi iseenesest oleks ka see päris huvitav olnud.
Imelike harjumuste tõttu on sufisid islamimaailmas (peamiselt siis Ottomani ja Pärsia riikides) taga kiusatud ja ketseriteks peetud. Vahest tuntuim sufi oli 13. sajandil elanud mulla Nasreddin, kes on peategelaseks paljudele Lähisida, aga ka Kesk-Aasia naljalugudele. Eestis ilmus Nasreddinilugude raamat 1987. aastal.
Ühel kenal päeval sõitis mulla Nasreddin eesli seljas tagurpidi, näoga looma tagaotsa poole.
Hodša, sa oled eesli seljas tagurpidi, juhtisid inimesed ta tähelepanu asjaolule.
Ei, mu sõbrad, vastatas ta, mulle pakub lihtsalt rohkem huvi see kust ma tulen kui see kuhu ma lähen.
Kuid on ka muid...
Omal ajal võisid mehed võtta rohkem kui ühe naise. Võttis siis ka mulla endale teise naise, noorema kui esimene. Ühel õhtul koju saabudes leidis ta naised tülitsemas, et kumb on mehe poolt rohkem armastatud. Algul ütles mulla, et armastab neid mõlemaid võrdselt, kuid see ei rahuldanud kumbagi naist. Lõpuks küsis vanem: Oletame, et oleme kolmekesi paadis ning see hakkab uppuma, kumma meist sa esimesena päästaksid? Mulla mõtles natuke ja ütles siis vanemale naisele: Kallis, aga sa ju oskad ujuda või kuidas?
Kord tõi mulla Nasreddin koju naisele kaks kilo head liha. Seejärel naasis tööle. Naine kutsus kohe oma sugulased külla ja valmistas neile võimsa eine. Õhtul kui mulla koju saabus, pakkus naine talle õhtusöögiks vaid leiba ja sibulat.
Aga miks sa midagi lihast ei teinud, küsis mulla.
Olin just liha ahju panemas kui see neetud kass tuli ja liha pihta pani, vastas naine.
Mulla püüdis kassi kinni ja kaalus ära. Kass oli täpselt kaks kilo.
Vaata, kui see on kass, mille ma just ära kaalusin, siis kus on liha, küsis mulla, kuid kui see on liha, siis kus meie kass on?
Kord uitas mulla nagu ikka turul ja uuris pakkumisi. Üks kaupmees müüs lindu, mida ta varem kunagi näinud ei olnud. Lind oli imelik ja värviline. Kaupmees hõikas hinda:
Sada liiri!
Sada liiri linnu eest, imestas mulla. Vaadanud pikalt lindu mõtles ta, et sellest küll mingit kasu ei saa olla. Ta kiirustas koju ja tõi kohale oma kalkuni, võttis sisse koha linnu müüja kõrval ja hõikas:
Kakssada liiri!
Inimesed hakkasid ümberringi naerma ja mullat pilkama. Sellise tavalise linnu nagu kalkuni eest ei olnud keegi nõus kahtsadat liiri maksma.
Aga tema müüb seda imelikku kasutut linud saja liiri eest, proovis mulla selgitada.
Ei, öeldi talle, see on papagoi!
Ja siis, mis kasu see papagoi teeb? küsis mulla
Kas sa siis ei tea, vastasid kõik, papagoi räägib nagu inimene.
Sellisest ootamatust vastusest imestununa vaikis mulla hetkeks.
Nojah, kui tema papagoi räägib, siis minu kalkun mediteerib...
Kolm
esmaspäev, Detsember 05, 2005 kirjutas .ee.
Seni on enamik kohatud türklastest olnud võrdlemisi tolerantsed ja sekulariseerunud, eile aga sattusin kokku ühe teistsugusega. Oli teine äravalgustatud Jumala enda poolt. Tundes minus ära välismaalase ja pidades mind mõistetavalt kristlaseks, asus ta rünnakule:
No mina ei saa aru, kuidas teil, kristlastel, ikka see kolmainsus saab olemas olla. See on ju täielik rumalus. No, mõtle, kolm on üks...hmm...kuidas, kuidas, kuidas küll... ja jeesus, tema oli ju inimene üldse. Ma ei tea ikka, kuidas ta siis jumal saab olla... või jumala poeg... noh... Minu meelest on see kristlus ikka täielik jama... jäi ta lootusrikkalt mu kaitsekõnet ootama.
Vaata, kui sul on mingi haigus, näiteks kõhugripp, siis on ju ka nii, et on palavik ja on kõht lahti ja pea ka valutab - on ju kolm ja samas üks haigus, ei tulnud mul midagi paremat pähe.
Rohkem ma teda näinud ei ole.
Kaks tilka vett
reede, Detsember 02, 2005 kirjutas .ee.
Proovin ennast ikka Eesti eluga ka kursis hoida, väga huvipakkuvad on olnud Laura krantsi lugu ja Kakluse-Voova baar. Varsti on ilmselt oodata uut skandaali. Üks netipood on oma logole asetanud tuntud multifilmiheerose... või ainult meenutab see roheline junn mr. Hanky't. Arvan siin siiski nägevat vandenõu. Vähemalt ei ole tegemist mõne erakonna valimis- või piimatoodetereklaamiga.