...pöörasime kenale siledale ja üherealisele asfaltteele. Kvaliteetne saksa tehnika (nagu eelnevalt oli meile mersut tutvustatud) kogus tuure, kiirus ulatus juba umbes 60 km-ni tunnis, kui jällegi täiesti ootamatult, tee lõppes. Tee lõpus oli telk. Õigemini lausa mitu telki. Ning lambad.

Beduiinid, teatas autojuht, metsikud!

Jah, tee lõpus elas perekond metsikuid beduiine. Ilmselt kasutas Palmyra turismitööstus neid atraktsioonina sinna aegajalt eksivatele turistidele.

Kõik eestlased on muidugi Egiptuses käinud ja beduiinidega hästi tuttavad. Laialt on teada nende armastus kaamelite või noh dromedaride vastu. Meie beduiinid olid aga rohkem lammaste peal. Lambakasvatuse keset kõrbe muutis võimalikuks seal samas asuv allikas ja väike oaas. Paistis, et muuhulgas tegelesid beduiinid ka allika juurde rajatud veetorustiku korrashoiuga. Lisaks 4-5 telgile oli beduiinidel ka täitsa tellistest ehitatud väike majakene.

Autojuht hiivas end ohates roolitagant välja ning võttis suuna lähima telgi poole, nuhkis veidi aega ümber selle ja proovis edutult vastu riideseina koputada.

Paistis, et lähme beduiinidele külla.

Lõpuks ilmus keegi keffiyehi kandev meesterahvas telgiuksele, piidles meid veidi nõutul ilmel ning viipas sisse. Telgis tegelesid beduiinid parasjagu araabiakeelse ja -laadse MTV klooni Melody Arabia vaatamisega. Jah. Telgi taga oli üles seatud suur satipann.

Perekond koosnes mehest (33), tema noorest naisest, nende 3 lapsest, mehe nooremast vennast (18), tolle pruudist (või oli ta nüüd ta naine), siis veel ühest tibist, kelle täpne roll jäi segaseks ning lõpuks kahest vanemast prouast, kes olid ilmselt mehe emad. Lambad olid ka. See segase rolliga neiu tegeleski lambakarjatamisega. Võibolla oli karjus või kah mõne naine. Ei seda meie mõistnud, sest kommunikatsiooniks kasutasime peamiselt käsi, jalgu ning liivale joonistamist.

Vahtisime siis mõnda aega Melody Arabiat, jõime teed ja jagasime kaasatoodud hommikusööki. Hiljem näitas peremehe vend Jussuf meile pere valdusi, st seda oaasi siis - umbes 30 palmi, natuke võsa ning miski mülgas, kus lambad sulberdasid. Parima osa valdustest moodustas jäme oranž toru, millel kraanid küljes. Peremees keeras neist üht ja torust purskus umbes 15 m kõrgusele jäme veejuga.

Pärast ägedat konsulteerimist autojuhiga viidi meid juba mainitud majakesse, mis osutus saunaks ja kus sunniti meid duši alla minema. Autojuht karjus selgituseks midagi ja pööritas hirmsal kombel silmi. Gianni sattus viimasest nii ärevusse, et hüppas duši alla koos riietega. Vesi oli kuum ja haises väävli järgi, ilmselt geotermiline. Hiljem muidugi selgus, et duši alla oli meid vaja kupatada sellepärast, et meilt selle eest raha küsida. Küll oli suur aga üllatus, kui selgus, et raha meil ei ole.
Gianni riputas oma märjad riided päikese kätte kuivama ja laenas beduiinilt ühe tolle vanadest ürpidest ning keffiyehi. Pildil proovib beduiin parasjagu Giannile sündsat välimust anda.