Kultuurišokk, ahistavad elutingimused, imelikud kombed ja kes teab mis kõik veel on osa põhjustest, miks mõned välismaalased ennast Türgis hästi ei tunne. On neid, kes igal kohtumisel sõimavad ja sajatavad ja ootavad, et saaks siit kord juba minema. On neid, kes plaanivad Türki elama ja töötama jääda ja neidki, kes plaanivad kodakondsust taotleda. Antalyasse on tekkinud näiteks arvestatav Hollandi ja Saksa kogukond, mille olemasolu on väidetavalt kohalikes ksenofoobiat õhutanud. Seda vanas heas stiilis - silt kõrtsiuksel: Rahva x esindajad ei ole siin teretulnud (ise pole näinud, aga loengus räägiti). Turismikeskuse kohta muidugi imelik, meenutades olukorda Tallinnas, võibolla ka mitte.

Välistudengitel teevad meele mõruks erinevad väikesed detailid ja ootamatused igapäevaelus, tulgu need ette siis mis iganes valdkondades. Asjaolud, mida kodumaal viibides ettegi ei kujutata, ajavad siin kuude kaupa nendega põrkudes paljudel juhtmed kokku. Näiteks autoritaarsus ja selged staatustevahelised piirid, millega paljud eurooplased varem ei ole kokku puutunud. Mõni õppejõudude WC-sse eksinud taipamatu välismaalane on ennast ilmselt üsna imelikult tundnud pärast seda kui ta sealt sõimuga välja aetakse. Magistriõppe üliõpilastel on siiski kõrgem staatus. Nemad võivad isegi konverentsikeskuse baaris käia. See baar on muideks ainuke koht kampuses, kus alkoholi müüakse. Välismaalased, kes ühikas elavad, peavad leppima rea imelike reeglitega. Näiteks tuleb südaööks kindlasti koju tulla. Need, kes hiljem tulevad, märgitakse üles. Kui kellegi nimi esineb selles registris liiga sageli, siis on probleem. Igal hommikul umbes 5-6 paiku kontrollitakse, kas kõik ikkagi on ühikas. Valvur käib majas kõik toad läbi ja märgib puudujad üles. Need, kes puuduvad, peavad kirjutama seletuskirja. Kui puudumisi on liiga palju, siis on probleem. Vahetusüliõpilastele on see muidugi kõik ükskõik, nagunii lastakse siit peagi jalga. Kohalikele aga võidakse koju helistada ja teatada: Vabandust, kuid meie andmetel on Teie poeg joodik, liiderdaja ning hoorajääger, mistõttu ta enam ühikas elada ei tohi ja üldse me viskame ta koolist välja. Nii on juhtunud. Muidugi mitte meie koolis, aga ühes teises. Meie koolis nimelt ei ole liiderdajaid ja selliseid.

Samas on ka veidi vabameelsemaid ülikoole, kus on isegi segaühikaid. Meie ühikasse ei tohi aga ükski naine oma jalga tõsta, v.ä. mõned töötajad. Paar nädalat tagasi juhtus keegi palja ülakehaga mööda koridori kõndima. Toimus kohtumine kahe administraatoriga, kellest üks naiseks osutus. Meestöötaja rebis oma pintsaku seljast ning kattis sellega süüdimatu nudisti, kel hiljem tuli oma käitumist pikalt seletada, et mitte järgmist ööd lageda taeva all veeta. Samas murdis üks iraani neiu (!) hiljuti enesekindlalt läbi infolaua ja läks poistele külla. Häire oli vägev ja kära palju. Eriti hämmeldunud oli ühikavalvur, kes sihiteadliku tüdruku Babaki toas kinni püüdis.

Babak ütles hiljem valvurile selgituseks: Tüdruk on hull!

Valvur elukogenud mehena mõistis, ütles Ah-ah ja muheles imelikult.

Tüdruk oli oma rahakoti ja mobiili Babaki kätte unustanud.