...sel paksul liblikal, kes eile öösel tuppa lendas, ja semestril, mis organiseeriva jõuna anarhilisi masse ohjeldas. Õpilastel "üli" on Türgis lühem õppeperiood kui õpilastel "tava", Eestiga võrreldes vast isegi oma kuu võrra lühem, sest alguse sai asi septembri kolmandast nädalast ja lõppes mai teisega. Reede õhtul kehtis pidu. Sain diplomi ning kaks klaasi kangemat alkohoolset jooki, anti ka tikuvõileibu.

Nüüd järgneb kaks nädalat sessi.

Muidu on rahulik. Ainult Sean läks kuhugi itta, seal pidid beduiinid elama. Üldiselt käib seal sõda - hiljuti teatati, et PKK rahustamiseks saadeti sinna täiendavalt 50.000 sõdurit. Sean lootis, et saab beduiinide juurde elama jääda. Noh, vähemalt suveks. New Yorgis tal suveks elamiskohta ei ole. Mõtles hoopis telgiga metsa minna, sest õppelaenu ei antud. Metsas on hea, aga seal on karud, lumberjackid ja vihm. Ja, noh, üldiselt kavatseb ta beduiiniks hakata ning mõne beduiinitüdrukuga abielluda.

Veel üks oluline sündmus võiks mainimist leida. Pool ühikat on viimasel ajal kahjutunde, sügava kadeduse ning pahameelega pidanud nentima, et Sandor on pruudi leidnud. Nüüd moosivad nad kahekesi mööda Türki ringi ja häirivad sellega kõigi kadetsejate õppetööd. Aga pruut elab hoopis Izmiris, on iraanlane ja väga väike, niiet kui on kõrgem rohututt, siis näha ei ole. Sandoril ja tema pruudil on väga palju ühist, v.a. keel mida mõlemad oskaksid. Seetõttu peavad nad mõnikord kuskil romantiseerides tegema kõnesid Babakile (kõigi ühisele iraanlasest sõbrale), et teha tõlget pärsia-inglise või vastupidi. Kui Babak parasjagu kättesaadav ei ole, siis katsuvad nad tänavalt tõlgiks värvata mõne inglise keelt rääkiva türklase, pruudil on nimelt türgi keel hästi suus.

Olulised on emotsioonid mitte möla! armastab Sandor öelda.