... seaduse paragrahv selle lõike tolle ja punkti veel millegi alusel jne rahuldame teie taotluse elamisloa saamiseks Eesti Vabariigis ning väljastame teile 06.03.2006. a Ankarast loa elada perioodil 01.02.2006-25.06.2006 eelnimetatud riikliku fenomeni poolt rahvusvahelise konteksti kontekstis evitaval territooriumil [mis ulatub Peipsi läänekaldast läände kuni meri vastu tuleb ning Läti põhjapiirist põhja kuni meri vastu tuleb (kui me vahepeal Peipsi koha pealt lahti ei lükka seda Maarjamaad, kui aga, siis uhke laine lööb Lätimaa randa seal Ruhja ja Valga all... siis on küll tore vaadata... a mis teist saab, seda ei tea, sest ühe tiiru nii ümber selle ilma nõndaviisi peab tegema)]. Või umbes nii. Ligikaudselt igastahes. Ei hakanud seda teksti pähe õppima. Seda teksti, mille üks neiu mulle hoolikalt märkmepaberile kirjutatuna seminaris poetas. See neiu, keda ma ei oodanud seminaris kohata. Täpsemalt see neiu, kes vahetusülõpilasena oleks pidanud tol hetkel ühes Läti põhjapiirist põhja jäävas ülikoolilinnas ühes hoopis teises seminaris olema. Tekst oli eestikeelne, hoolikalt hiljuti saabunud kirjast ümber kirjutatud. Ümber kirjutatud sellepärast, et mitte tähtsat kirja kotipõhjas ära kortsutada aja jooksul, mil adressaadil õnnestub leida keegi, kes oskaks selle sisu tõlkida.

...jätkame, ütles lektor. Nagu te kindlasti kuulnud olete, saabus Türki hiljuti linnugripp. Haigestunuid on olnud ka Ankaras... Mina igastahes enam lindseid produkte ei tarvita. Nii ja kui paljud siis teist veel linnuliha või mune söövad?

Ruumis olnud umbes 15 üliõpilasest tõstsid käe täpselt pooled.

Mina lahkusin.

See ei olnud üldse minu seminar, nad olid jälle ruume vahetanud ja teatised selle kohta kleepinud teadetetahvli seina poole jäävale osale. See oli hoopis seminar Täna räägime mis pähe tuleb ja vaatame CNN-i ja BBC kurioosseimaid uudiseid Lähis-Ida riikide, USA ning Euroopa kohta.

Minult on küsitud, et kuidas siis on ka elada linnugripitsoonis. Nojah, kui Antalyas jalutasid kampuses majade vahel ringi erinevad pudulojused, maod, krabid ja muud imetabased lõunamaised olendid, siis siin Ankaras on ainult kassid ja koerad. Kanu ei ole. Absoluutselt pole kanu meil kampuses, võiks isegi öelda, et on kanapõud. Seega puudub ka võimalus mööduvat kana silitada või muul moel näperdada, samas on ka kanarünnaku oht minimiseeritud.
Tõsi, kaks turkmeeni pidasid lemmikloomana kalkunit, aga usbekid panid selle vaheajal pihta ning vahetasid kanaarilinnu vastu. Turkmeenid ehmusid kalkuni ootamatust kõhnumisest ning müüsid ta kiiresti linnas maha. Nii et ka see risk langes ära.

Ainuke asi, mis linnugripiga seoses tänavapildis silma jääb on see, et kui varem müüsid kebapçıd peamiselt kanadönereid, siis praegu on igal mehel lisaks välja pandud ka veise- või lambaliharull.

Muud ei paistagi paksu lume alt. Täna oli külmarekord e. -18 kraadi. Kohalikud ütlevad, et viimati oli nii külm ja lumine talv 1984. aastal.

Pildil: detail Konya dervišikooli väravaornamendist

...võib kirjutada Google'isse otsingusõnaks. Võib kirjutada ka muid sõnu. Mina kirjutasin Türgi. Vastuseid sain üle 250k. Leidsin:
1) Türgi on huvitav ja soodne maa kus käia;
2) Türgi Vabariik on riik;
3) otsin naisreisikaaslast.

Hmm, jah, naisreisikaaslast, s.t. mitte mina ei otsi vaid keegi teine kuskil internetis. Nii et kui tunnete ennast naisreisikaaslasena, siis võtke seda arvesse, teid otsitakse.

Ahjaa, sellise huvitava lehe nagu islam.ee leidsin ka.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid hoopis sellest, et türklasi on mitut sorti. On naisi, on mehi, tüdrukuid ja poisse, karvaseid ja karvutuid, pikki ja lühikesi, on mustapäiseid ja blonde. Isegi üks punapäine on. Ja lisaks on veel selliseid, kes on rahvuslikult meelestatud ja selliseid kes on rahvusvaheliselt meelestatud. Esimesed moodustavad ilmselt suure enamuse, nemad arvavad, et türklane olla on uhke ja hää - on pikk ja kuulsusrikas ajalugu, avar riik ja rikkalik kultuuripärand. Kuna rahvusel ja rahvuslusel on oluline osa Türgi Vabariigi tekkeloos, siis on loomulikult türklusel ka kehtivas riiklikus ideoloogias oluline osa. Mõned on selle nii hinge võtnud, et tahavad seda ka teistega jagada. Näiteks isamaalised häkkerirühmitused, kes aegajalt mõnda netilehte ründavad ja seal olnud teksti asendavad lühida sõnumiga, mis võib olla näiteks järgmine: Kord on terve maailm Türgi. Cemre, kes paari USA-s ja Euroopas asuva ettevõtte kodulehti värskendab, on paar korda pidanud seetõttu lisatööd tegema.

Ja siis on veel sellised, kes iga Türgis kohatud välismaalast imestunud näol piidlevad: Miks sa Türki tulid? Mis siin on? See kõik on jama! Oh! Siin on halb, põgene kiiresti... Need viimased on Türgi suhtes kriitilised ja paljud neist haaravad kinni igast väiksemastki võimalusest, et siit minema saada. Näiteks Orkhan, keda Antalyas kohtasin, oli just selline. Ta oli pärit Ida-Türgist, kuskilt Süüria piiri äärest. Ta isa tegeles lambakasvatusega ja Orkhanile lambad ei meeldinud. Ei meeldinud talle ka tema ülikool, teda ümbritsev keskkond, liiklus ja teised türklased vist ka eriti mitte. Isegi türgi köök ei meeldinud talle, ainult selles oli ta kindel, et tema kodukohas osatakse süüa teha. Sügisel läks ta semestriks Saksamaale õppima, Bonni.
Mina muidugi uurisin, et miks Bonni ja miks mitte näiteks Berliini. Sest on ju laialt teada, et Berliin on väga muhe linn, umbes sama muhe kui Tartu.

Äh, Berliini ma küll minna ei taha, seal elab ju miljon türklast, see on nagu mõni türgi linn, arvas tema.

Nojah, Berliinis muidugi tegelikult ei ela miljon türklast, aga see selleks. Idas elab türklasi üldse vähem kui läänes. Igastahes, paar nädalat tagasin võttis ta meie Antalya sakslastega ühendust ja uuris võimalusi, et kas nad saaksid kuidagi garanteerida tema edasist Saksamaale jäämist. Nii. Mis seal ikka.

Samas ei meeldi Saksamaa sugugi kõigile türklastele. Võibolla võtavad paljud sakslased iga türklast kui potentsiaalset immigranti. Näiteks Selim, kes paar aastat Kölnis veetis, tuli sealt pettunult tagasi. Esiteks oli tema sõnul sealse ülikooli tase viletsam kui Bilkentis (üks siinseid eliitülikoole). Peale selle kippusid sakslased arvama, et ta on metsast tulnud ja ei jaga matsu. Aga jagas küll. Ja ei läinud tal ka neiukestega hästi. Muig. Selles suhtes oli ta vist küll esimene türklane Euroopas. Igastahes tema jutu järgi pruukis tal vaid mainida, et on türklane, kui kõik naisterahvad ustest-akendest põgenema pistsid. Selline asi võib muidugi pikapeale häirima hakata. Nii otsustas ta koju naasta ja peale ajateenistuse läbimist hoopis koos 2/5BZ-ga muusikat tegema hakata.

Pildil: Meil, milles üks mu sõpru proovib selgitada, millistel juhtudel Jumalaga seoteid väljendeid kasutada. Kuigi need pärinevad araabia keelest, on nad laialt kasutuses ka türklaste hulgas.

...joonistanud neid koomikseid, arvas heaks üks Taanist pärit rahvusvaheliste suhete tudeng eilses seminaris mainida. Nojah, selge see, et vaevalt keegi kel rahvusvahelistest suhetest mingit aimu on oleks Neid koomikseid joonistama hakanud.

Möödunud nädalal oli ka Ankaras Taani saatkonna juures väike mäsu olnud, saatkonda ennast siiski põlema ei pandud. Paar päeva tagasi kui sealt juhuslikult mööda jalutasin, siis oli kõik rahulik. Ainult kõrvaltänavas oli umbes 20-kohaline politseibuss ja kvartali ümber tiirutasid mõningad patrullid. Taani saatkond asub muideks otse eriti hästi kindlustatud USA saatkonna kõrval. Eelmise postituse juures olev pilt ongi tehtud USA saatkonna ees ning kujutab Iran Caddesit.

Kohalikud tudengid jälgivad asjade käiku huviga. Minu toanaabrid uurisid pool tundi tagasi näiteks seda lehte.

Uue semestri algusega seoses on pöördelised muudatused toimumas kogu kampuses. Välisüliõpilastest on 2/3 vahetunud - need siis kes tulid vaid üheks semestriks on asendunud teistega, kes on tulnud üheks semestriks. Minu toanaabrist iraanlane, kes teatavasti ootamatult kadus (loe: abiellus), ongi kadunud (loe: kadunud) ning tema koha võttis sisse hoopiski ameeriklane. Intrigeerivamad lood sündisid aga kõrvaltoas, kuhu kolis üks jube hull (nagu ta toakaaslased teda kutsuvad). Hull näeb välja nagu iga keskmine türgi üliõpilane, tuleb lihtsalt teada, et ta hull on. Asjale lisab vürtsi asjaolu, et hullul üliõpilasel käivad vahel peal ka hullusehood. Viimased ongi põhjuseks, miks toanaabrid teda jubedaks hulluks kutsuvad, muidu piirduksid nad ilmselt lihtsalt hulluga. Aga olgem ausad, igal korralikul hullul peavad ju hood peal käima, muidu oleks asi kahtlane. Hood tulevad tavaliselt öösiti, siis kui teised magavad, ning seisnevad reeglina verdtarretamapanevates karjetes. Karjed on parasjagu valjud, et kella kolme paiku öösel pool ühikat üles äratada. Eriti üles ärkavad hulluse all kannatava isiku toanaabrid. Algul arvasid toanaabrid, et karjuja on pahast vaimust vaevatud, hiljem rääkisid oma tähelepanekutest ühele psüholoogiatudengile, kes nende südameid kergendades teatas, et tegemist on ilmselt lihtsalt hulluga, pole vaja muretseda. On need asjad kuidas on, aga pärast hulluga tutvumist kadus enamikul meie korruse tudengitest soov peale kooli lõpetamist minna sõjaväkke aega teenima, sest viimase aasta enne magistriõpingutega alustamist oli nüüdne hull just seda tehes veetnud.

Hullukspeetu hullust süvendas kõigele lisaks ka vaheaega pidamast saabunud tšetšeen Ruslan, kelle lavatsi kodanik oli hõivanud. Segadust oli parasjagu ning karjeid ja karvu.

Kuna ühikas oli vaheajal suletud, siis pidid kõik endale ühikasvedelemise asemel mingi muu tegevuse leidma. Enne seda aga tuli ennast korralikult ühikast välja registreerida, arved maksta ja muud nipet näpet. Kuna Ruslan aga türgi keelt ei valda, siis võttis ta koridoris ühe kohalikul tudengil natist kinni, et see teda asjaajamisel tõlgiks. Kinnipüütu inglise keele oskus oli aga paraku nadivõitu, mistõttu ta ühikategelastele seletas, et Ruslan ühikast lõplikult minema läheb jne. Niisiis leidis turd tšetšeen naastes oma voodis põõnutamas hullu ekssõduri. Türgi gambiit.

Pildil: pardipolitseinik riskiparti rusikaga ähvardamas

Paljud lugejad (2) on Tõe Hetke toimetusele saatnud kaebusi seoses siin esinevate kõrvalekalletega heast maitsest ning kristlikust moraalist. Samuti kirjutas keegi, et ei tohiks blogisse panna Atakule pilti, kuna see näeb liiga nilbe välja. Lõppeks helistas üks väike lugeja tARTust ja palus, et ma paneksin üles rohkem pilte karukestest, jänesekestest ning muudest närilistest. Sellised on siis tagajärjed, kui jätta poolteist kuud blogis vahele - inimesed hakkavad ise mõtlema ja mis veel hullem, ka omalkäel tegutsema. Seda ma ei soovinud. Selle põhjustas paratamatus marsruudil: Ankara-Istanbul-Riia-Tartu-Tallinn-Riia-Istanbul-Ankara.

Vahepeal aga ründas Türgit külmalaine, lumetorm ning linnugripp. Kõige selle tagajärjel on nüüd Ankaras külm, lumine ja... tuvipirukate hind vabalanguses. Moodustatud on ka spetsiaalsed üksused, kelle ülesandeks on linde kontrollida ning... ühesõnaga, keegi ei tea, mis neist pärast saab, nad kaovad jäljetult.