...on mägi. Mäe otsas ja ümbruses on linn. Õigupoolest oli linn. Sinna tuli minna päikesevarjutust jälgima. Just sinna sellepärast, et sel kohal on tähtis ajalooline seos päikesevarjutustega. Vähemalt nii teatasid meile METU arheoloogid, kes viimased aastakümned seal mäe otsas laiaulatuslike kaevandustöödega on tegelenud. Tundus igati usaldusväärne.

Herodotos kirjeldas oma monumentaalteoses Ajalugu muuhulgas ka üht lahingut Kröösuse juhitud lüüdialaste ja Medese vahel. Keset kõige kurjemat lahingumöllu läks ilm ootamatult pimedaks ja päike kadus ära. See tekitas mõlemas osapooles hämmingut ning lahing jäi katki. Oli 28. mai pealelõuna 585. aastal e.Kr. Päikesevarjutuse fakti järgi ilmselt siis on kuupäev täpselt paika pandud. Herodotose järgi toimus kogu see üritus Medese pealinna Pteria lähedal. Meie reisi korraldajate sõnul asuski Pteria selle sama Kerkenese mäe otsas. Aga nagu wikist nähtub, siis ongi nemad (prk. Summers siis) praktiliselt ainukesed, kes selles veendunud on. Oli ta siis nüüd see Pteria või mitte, igastahes oli linn üsna muljetavaldav isegi 2500 aastat peale seda kui Kröösus selle lõpuks siiski maatasa tegi. Asi oli omal ajal päris põhjalikult ette võetud, sest 20000 elanikuga linna ümbritsev 7 km pikkune ja 5 m kõrgune müür oli kivi kivi haaval lahti võetud ja maastikule hunnikusse laotatud. Arheloogidele tegi muidugi rõõmu see kivi kivi haaval uuesti kokku panna. Ronisime sinna mäe otsa, sest seal on päike lähemal ja varjutus paremini näha. Lisaks meile oli mäe otsa roninud veel umbes tuhat inimest. Üritus oli igati hästi ette valmistatud. Ringi liikusid automaaturite patrullid ning keegi jaotas tursimiministeeriumi poolt välja antud varjutusevoldikuid. Türklaste hästi arenenud ärivaistu iseloomustas kohale sõitnud autolavka, kust pakuti soovijatele mõõduka tasu eest küpsist ja limonaadi. Hakkas pimenema. Mina olin muidugi oma varjutuseobjektiivi ühikasse unustanud ja vahtisin nõutlut ringi. Lõpuks läks päris pimedaks ja külmaks ja fotoka akud said ka tühjaks.

...moodustasid suurema osa beduiiniperekonnast. Klõpsisime telgis pilte teha ja perekonnapea andis meile vaba voli ka naisterahvaid jäädvustada, väljandades seda elegantse käeviipe ja ohkega. Jaa, tundus, et naised olid võimust võtnud. Peale kõige selle osutusid beduiinineiud väga edevateks, mida toetas asjaolu, et digikaamerast on võimalik pilti kohe vaadata ja siis kohe uus pilt teha juba parandatud asendist. Niisiis võeti sisse erinevaid esteetilisi beduiinipoose koos pere, lapse, sõprade, külalistega ja ilma nendeta. Neiu, kes lambaid karjatas, oli algul küll häbelik ja tõmbas rätiku näo ette, nii et isegi silmad välja ei paistnud, aga lõpuks leebus ja poseeris innuga. Eriti edevaks osutus aga hoopiski Jussuf, kes soovis endast saada ülesvõtteid umbes kolm korda suuremal arvul kui teised.
Asi lõppes sellega, et neiud kirjutasid meile oma aadressi ja lubasime valmis fotod koju jõudes ka neile saata. Muidugi oli meie kommunikatsioon üsna piiratud ja kuna aadress oli araabia keeles, siis ei olnud me üldse kindlad, kas nad just aadressi kirja panid või mida nad üldse silmas pidasid. Hiljem selgus, et tegu on siiski aadressiga. Rõõm.

Beduiinid
Kõrb
Süüria

Loodetavasti ei pane nad lähiajal lammastele häält sisse ja ei muuda oma asendit.

...pöörasime kenale siledale ja üherealisele asfaltteele. Kvaliteetne saksa tehnika (nagu eelnevalt oli meile mersut tutvustatud) kogus tuure, kiirus ulatus juba umbes 60 km-ni tunnis, kui jällegi täiesti ootamatult, tee lõppes. Tee lõpus oli telk. Õigemini lausa mitu telki. Ning lambad.

Beduiinid, teatas autojuht, metsikud!

Jah, tee lõpus elas perekond metsikuid beduiine. Ilmselt kasutas Palmyra turismitööstus neid atraktsioonina sinna aegajalt eksivatele turistidele.

Kõik eestlased on muidugi Egiptuses käinud ja beduiinidega hästi tuttavad. Laialt on teada nende armastus kaamelite või noh dromedaride vastu. Meie beduiinid olid aga rohkem lammaste peal. Lambakasvatuse keset kõrbe muutis võimalikuks seal samas asuv allikas ja väike oaas. Paistis, et muuhulgas tegelesid beduiinid ka allika juurde rajatud veetorustiku korrashoiuga. Lisaks 4-5 telgile oli beduiinidel ka täitsa tellistest ehitatud väike majakene.

Autojuht hiivas end ohates roolitagant välja ning võttis suuna lähima telgi poole, nuhkis veidi aega ümber selle ja proovis edutult vastu riideseina koputada.

Paistis, et lähme beduiinidele külla.

Lõpuks ilmus keegi keffiyehi kandev meesterahvas telgiuksele, piidles meid veidi nõutul ilmel ning viipas sisse. Telgis tegelesid beduiinid parasjagu araabiakeelse ja -laadse MTV klooni Melody Arabia vaatamisega. Jah. Telgi taga oli üles seatud suur satipann.

Perekond koosnes mehest (33), tema noorest naisest, nende 3 lapsest, mehe nooremast vennast (18), tolle pruudist (või oli ta nüüd ta naine), siis veel ühest tibist, kelle täpne roll jäi segaseks ning lõpuks kahest vanemast prouast, kes olid ilmselt mehe emad. Lambad olid ka. See segase rolliga neiu tegeleski lambakarjatamisega. Võibolla oli karjus või kah mõne naine. Ei seda meie mõistnud, sest kommunikatsiooniks kasutasime peamiselt käsi, jalgu ning liivale joonistamist.

Vahtisime siis mõnda aega Melody Arabiat, jõime teed ja jagasime kaasatoodud hommikusööki. Hiljem näitas peremehe vend Jussuf meile pere valdusi, st seda oaasi siis - umbes 30 palmi, natuke võsa ning miski mülgas, kus lambad sulberdasid. Parima osa valdustest moodustas jäme oranž toru, millel kraanid küljes. Peremees keeras neist üht ja torust purskus umbes 15 m kõrgusele jäme veejuga.

Pärast ägedat konsulteerimist autojuhiga viidi meid juba mainitud majakesse, mis osutus saunaks ja kus sunniti meid duši alla minema. Autojuht karjus selgituseks midagi ja pööritas hirmsal kombel silmi. Gianni sattus viimasest nii ärevusse, et hüppas duši alla koos riietega. Vesi oli kuum ja haises väävli järgi, ilmselt geotermiline. Hiljem muidugi selgus, et duši alla oli meid vaja kupatada sellepärast, et meilt selle eest raha küsida. Küll oli suur aga üllatus, kui selgus, et raha meil ei ole.
Gianni riputas oma märjad riided päikese kätte kuivama ja laenas beduiinilt ühe tolle vanadest ürpidest ning keffiyehi. Pildil proovib beduiin parasjagu Giannile sündsat välimust anda.

Palmyrast tuli ette võtta kiirreis ümbritsevasse kõrbesse. Kohalikud andsid nõu, et jalgsi ei ole see võimalik ning et kaamleid ei maksa usaldada. Ainuke mõistlik variant oli sõiduauto mersu, kusjuures koos juhiga. Laadisime siis oma kered ja proviandi luksussõidukisse (samal ajal hoolikalt jälgides, et veepudelid pagasiruumi põhjas asuvatest avadest välja ei veereks), panime panamakübarad pähe ja põrutasime minema.

Teeviidad näitasid Baghdad/Iraq. Autojuhi vuntside alla oli tardunud mõistatuslik irve.

Iraak, Iraak, tatatatata-pah-pah-piuuuu-puhhh, seletas ta rõõmuga ja viipas suunas, kuhu me parasjagu sõitsime.

Iraagi piirini oli sealt umbes 150 ja Bagdadi 500 km. Leppisime saatusega, sest me sõiduki uksed avanesid vaid väljastpoolt. Mersu kihutas kõrbetolmus aeg-ajalt mootori- ja keredetaile kaotades vastu meie umbmäärasele tulevikule.

... ütles Babak, iraanlane sajaviieteistkümnendast, täna koridoris vastu tulles ja kadus.

Nii-nii, mõtlesin salapäraselt.

Selgus, et täna algab kevad ja see tähendabki põhimõtteliselt uue aasta algust. Igati arukas mu meelest. Kaasnevat püha aga kutsutakse aga نوروز, nevruz, noruz, norouz. See tugineb pärsia päikesekalendrile, mille järgi algab siis uus aasta koos kevadega. Nev tähendab pärsia keeles uut (üsna sarnaselt nii mõnele teistelegi indoeuroopa keelele) ja ruz päeva. Päeva, päikesega jne-ga koos algab uus aasta. Iraanis siis 1385. Erinevus araabiamaade kalendrist tuleneb sellest, et tegu on nagu öeldud päikesekalendriga. Aga kevadpühana on nevruz populaarne paljudes islamimaades. Selle tähistamise traditsioonid ulatuvad ilmselt kaugele islamieelsesse aega, arvatavasti zoroastrianismi algusperioodi, mil päikest ja tuld au sees peeti ning mil kõneles Zarathustra.

Veel Iraanist rääkides valmistab eesti rahvale ilmselt palju meelehärmi asjaolu, et aasta viimasel kolmapäeval toimuva Chahar Shanbe Soori nimelise pidustuse käigus on pärslastel kombeks lõkkeid teha ning siis nendest üle hüpata. Jääb vaid küsida, et kus olid teie silmad, vanad eestlased, kui zoroastrianistlikud spioonid selle kombe pihta panid? Ja seda tehakse jaanipäeval!!! Oleks siis võinud vähemalt korralikult spioneerida!!!

... bazaari ümbruskonnas mööda kitsaid tänavaid veel mõnda aega. Lõpuks oli juba pime. Meie tempot pidurdasid igal sammul kohatud lapsed, kes soovisid, et neist pilti teeksime. Peale pikemat ponnistust õnnestus siiski vanalinna tänavalabürindist välja murda ning võtta suund bussijaamale.

Meie eesmärgiks oli jõuda Süüria idaosas paiknevasse kõrbe, sest on ju ammust ajast teada, et kõrb on tore vaadata. Täpsemalt oli sihiks Palmyra - oaas ja endine oluline kaubalinn siiditeel - mis asub enamvähem keset Süüria kõrbe. Paraku sinna ühtki otsebussi ei läinud. Küll õnnestus meil saada piletid Hamasse, mis asub Palmyrast umbes 200 km kaugusel. Kohale jõudes selgus, et järgmine liikurvahend Palmyra poole väljub alles järgmisel hommikul. Meil aga oli kiire. Õnneks leidus Hama bussijaamas taksojuht, kes olid valmis 15$ eest meid kohale toimetama. Muideks 1 dollari eest oli Süürias võimalik osta 5-10 liitrit bensiini. Tingimisprotseduuri käigus õnnestus meil sõbruneda ka bussijaama baari omanikuga, kes pakkus lahkelt ööbimisvõimalust oma baaris, kahjuks pidime ära ütlema. Kella üheks olime Palmyras.

...teatasid meile sajad plakatid üle kogu Aleppo. Tõesti. Peale väikest uurisklemist internetis, leidsin, et palmid olid nääriehtes ilmselt just kultuuripealinna avamispidustuste tarvis ja teps mitte uue aasta ega revolutsiooni tähistamiseks. Me islamikultuuri pealinnas asuva hotelli aknast jäi muideks silma vähemasti kolm kirikut. Paraku olime kohal täpselt nädal enne piduürituste täiega lahtiminekut ning veetsime oma päeva linnas pidutsemise asemel sularaha-automaati otsides. See oli keeruline, sest hoolimata ebainimlikest pingutustest tee küsimisel avastasime end ikka-jälle ümber ühe ja sama kvartali kõndimas. Pruukis meil korraks peatuda ja kelleltki automaadi kohta pärida, kui 10 sekundi jooksul jäi tänaval kogu elu seisma ning kõik kiirustasid uudistama mis teoksil. Oli isegi veidi kõhe, et kas politsei ei hakka meid sanktsioneerimata rahvakogunemiste korraldamises süüdistama. Selle vältimiseks otsustas Sean juhatust küsida ristmikul liiklust reguleeriva politseiniku käest. Viimane küll inglise keelt eriti ei rääkinud, kuid sellest hoolimata proovis käte ja saua abil meile suunda kätte näidata. Sauaga vehkimist märkasid ka oma järjekorda ootavad autojuhid, kes varmalt juhust kasutasid ning 2 sekundi jooksul Aleppo ajaloo kõige tähelepanuväärsemale liikluskriisile aluse panid. Meid see siiski ei aidanud.

Otsustasime, et meil on linnaga tutvumiseks aega kuni õhtuni. Seejärel tuli edasi liikuda. Oli pühapäev ning teisipäeva hommikuks tahtsime tagasi Ankras olla.

Kuna turistid peavad vaatamisväärsusi vaatama, aga meie olime seni näinud vaid Aleppo suurimat liiklusummikut, siis ei jäänud meil muud üle kui üles otsida tsitadell, mis on väga vana.Selle ümbruskonnas asub ka suur bazaar, mis on väga vana ja väga suur ja kuhu me ära eksisime ning kus kaupmehed meid üles kasvatasid ja oma keelt rääkima õpetasid.
Võrreldes Türgiga jäi silma, et alati leidus läheduses keegi, kes rääkis mingil määral mõnd võõrkeelt. Selle keeleoskaja leidmine oli samuti lihtne, sest kui ta juba ümbruskonnas liikus, siis tuli ta kindlasti meid koos ülejäänud rahvaga uudistama. Türgis väljaspool turismipiirkondi võõrkeeli eriti ei räägita ning ka spontaansed rahvakogunemised on pigem haruldased, v.a. kaupmeeste või taksojuhtide puhul.

... on islami järgi tõesti mõnevõrra teistsugune. Esiteks arvestatakse ajaarvamist alates meie 622. aastast, mil Muhamed Medinasse asus. Teiseks on tegu kuukalendriga, kus aasta koosneb küll 12 kuust, kuid on kokkuvõttes 10-11 päeva lühem kui meie päikesekalender. Seega kui gregoriuse kalendris on 622. aastast möödunud 1384 aastat, siis islami kalendris mõnevõrra rohkem e. 1427. Kui samas tempos jätkata, siis näitavad islami ja gregoriuse kalender sama arvu aastal 20874.

Kuu algusajaks loetakse hetke, mil on võimalik vaadelda noorkuud. Uue kuu algust saab küll täpselt välja arvutada, aga kuu nähtavust mõjutab nii ilm, atmosfäär kui ka vaatleja asukoht. Seega on pea võimatu uue kuu algust ennustada. Segasemaks muudab asja veel seegi, et mõned moslemid arvestavad kuid vastavalt kohalikule nähtavusele, teised aga juhinduvad islamimaailma autoriteetidest.

Mõnikord kasutatakse kalendrite tootmiseks kirvemeetodit, mille alusel on kuud kordamööda 29- ja 30-päevased. Liigaastatel lisatakse viimasele kuule veel üks päev. Selline kalender annab keskmiseks kuu pikkuseks 29,53056 päeva, mis on küllalt lähedane sünoodilise kuu 29.53059 päevale. Iga konkreetse kuu pikkus jääb siiski hinnanguliseks.

...mille jooksul reisikaaslased proovisid mitmete meetoditega mu passi omastada. Eriti ärevil oli loomulikult Sean, sest ameeriklasena pidas ta enda väljavaateid viisa saamiseks kõige nigelamateks. Kontoris Aljazeerat näitava teleka ümber kogunenud piirivalvurid olid küll väga sõbralikud... kuid siiski...

Umbes südaöö paiku astus vunts kontorist välja, viipas meile ja jagas välja blanketid. Igale oli kirjutatud summa. Olenevalt päritoluriigist erinev - minul 12$, Seanil 16$, Giannil 20$ ja Csanadil 40$. Paistab, et Eesti suhted Süüriaga on 3 korda paremad ning USA-l ja Itaalial 2 korda paremad kui Ungaril.

Kaks autotäit serblasi jäid meile nukralt järgi vaatama, neile oli Süüria küll viisaba, kuid piduriks osutus seltskonnas viibinud bulgaarlane (kellele viisa pidi maksma 65$). Nad läksid muideks Iraaki oma BMW-d müüma, pidi hea ja kontrollitud bisnis olema.

Meie aga astusime Süüriasse.

Oli aga probleem - mida teha öösel kell 1 Süüria piiril, lähimast linnast 50 km kaugusel... Serblased olid küll lubanud meid ära visata, kuid nad jäid maha teisele poole piiri.

Vaevalt olime aga jõudnud muretsema hakata, kui selgus paari tunni eest saladuslikult piiripunkti sugenenud väiksemat sorti meeskodaniku funktsioon meie eludes.

Mees teatas õnnelikult: 100$!
Meie ütlesime: Ei
Mees teatas sama õnnelikult: 100$! Ning viipas tähenduslikult tühjale taksopeatusele.
Meie ütlesime: 5$!

Mehe nägu vajus pettumusest pikaks ning ta võttis suuna oma auto poole. Meie võtsime suuna maantee poole.

3 sekundi pärast suundus mees uuesti meie poole ning pakkus: 50$!

Csanad, kes oli liiridest, dollaritest, eurodest, naeltest ja kõikidest neist summadest juba üsna segadusse läinud, teatas kaljukindlalt: Ei, 100$!

Taksojuht oli juba rõõmustama hakkamas, kuid meie hüsteeriline irvitamine ajas segadusse. Lõpuks peale mitmeid ähvardavaid ärakõndimisüritusi õnnestus meil umbes 10$ eest Alepposse jõuda.
Lisaks sellele, et olime ületanud riigipiiri, olime märkamatult teinud ka ajahüppe. Süürias on vastavalt islami kalendrile aastanumbriks 1427. Ametlikult kehtib küll ka euroopalik gregooriuse kalender. Palmid olid Aleppo kesklinnas siiski nääriehtes. Uus aasta oli saabunud 31. jaanuaril. Või olid need hoopis revolutsiooniehted, revolutsioonipäev oli 8. märts, mine tea.

...saabus ootamatult koos Csanadiga, kes mulle midagi kõrva karjus. Mida täpselt, teab vaid tuul, mis ta sõnumi aknast välja kandist. Hotelli aknast, jah, selle sama hotelli aknast.

Kell oli 6.

Täna peame varakult alustama, teatas Csanad, meil on palju vaja ära teha.

Ahah.

Sean kohmitses oma kottide kallal, tal oli neid lausa kaks. Üks suur ning teine väiksem seljakott. Mõlemad pilgeni vajalikku kraami täis.

Nii, siin on föön, juuksekoolutaja, juuksesirgestaja, kolm adapterit... krt aga peaks neli olema... vihmavari, karp... hmm, jah, karp... statiiv, kaabellüliti fotokale, hmm ja kus siis akulaadija on... fotoka aku saab kohe tühjaks... krt...krt...krt... ma jätsin fotoka laadija maha...

Paistis, et tõsise matkajana oli Sean siiski ka midagi unustanud - juuksesirgestaja adapter veetis romantilise nädalavahetuse koos fotoka akulaadijaga ta ühikalaual.

Hommikusöögiks meil aega ei ole, teatas Csanad otsustavalt, sööme hiljem.

Plaan oli niisiis sõita Antakyasse ning sealt mingi transpordiga edasi Alepposse (Halep), mis asub Süürias. Kuna aga kellelgi meist viisat ei olnud, siis tuli talitada leidlikult. Kõige leidlikum asi, mis pähe tuli oli, et taksojuhid müüvad viisasid. Õigemini, seda oli väitnud see sell, kes meid eelmisel päeval lauta oli juhatanud. Igal juhul usaldusväärne.

Vastavalt legendile saab üldjuhul Süüria viisa oma kodumaal asuvast Süüria saatkonnast. Kui aga seal saatkonda ei ole, siis väljastatakse see piiril. See kehtib ka Eesti kodanikele. Meie trupi teised liikmed, kes olid USA, Itaalia ja Ungari kodanikud oleksid pidanud siis vastavalt nimetatud reeglile viisa varem hankima. Nad olid ka päev enne teele asumist Ankaras Süüria saatkonda külastanud, kuid sealt saadud vastus, et tuleb maksta 100$ ning oodata kaks nädalat, neid loomulikult ei rahuldanud. Niisiis, taksojuhid müüvad viisasid.

Noh, muidugi ei müü taksojuhid viisasid. See rabav fakt jõudis meieni koos süürlasest taksojuhi nõutukstegevalt nõutu näolime ning süürlasest piirivalvuri vaibana langevate vuntside alt väljunud ingliskeelse selgitusega: Teil on kaks varianti, kas lähete Gaziantepi (250km piirist) ja taotlete viisat seal... või ootate siin, kuni ma olen teie andmed Damaskusesse faksinud ja nemad seal otsuse vastu võtnud... see võtab aega umbes üks tund, kaks tundi, üks päev, kaks päeva, üks nädal või kaks nädalat... ei või iial teada, mida nad seal Damaskuses teevad... aga eestlasele võin kohe viisa välja kirjutada.
Ootate siin'ga pidas ta silmas piiripunkti ooteruumi, mis oli umbes kolm korda suurem kui Tartu bussijaam ja sisustatud väga mugavate puitpinkidega. Eemal asus ka taxfree pood ning mingi baar. Lootust andis ka keegi sakslasest rändur, kes viisat kohapeal kõigest 8 tundi oli oodanud. Solidaarsusest ei hakanud minagi siis riiki trügima vaid sättisin end pingile. Ootasime.

...oli meie järgmine sihtkoht, sest pikema arutelu ning teeküsimise kiuste jõudsime peagi kindlale veendumusele, et see asula asub väga suure tõenäosusega just mere ääres. Siiski õnnestus meil veeta umbes pool päeva Antakyas paaniliselt ringi jalutades, sest eranditult kõik kohalikud, kelle käest teed küsisime, juhatasid meid erinevates suundades. Ainuke inglise keelt rääkinud tüüp andis meile isegi oma telefoninumbri, enne seda kui ta meid kuhugi lauta juhatas. Laudas paraku ei teadnud keegi midagi dolmusest, mis peaks mere äärde sõitma. Ärge usaldage inimesi! Ja ärge usaldage oma reisikaaslasi.

Csanad:Kuidas me mere äärde saame?
Sean (silmi punnitades): Su, su, su, suuuuuuu.....
Kohalik (põgeneda proovides): Hõkk.
Csanad: Me oleme üliõpilased, välismaalased. Me tahame merd.
Sean: Vesi, vesi, vesi...
Kohalik: Väga tore.
Csanad: Ega te äkki ei tea, kust Süüria viisat saaks.
Sean: Meil oleks taksot vaja, taksojuhtidel pidid viisad olema.
Kohalik (väljapääsu leides ja tasapisi eemaldudes): Hmm, minge seda tänavat mööda ja siis küsige uuesti... kindlasti...

Kuid kui asjad on nii nagu nad parasjagu on, tuleb vaid meenutada põhitõde Lähis-Ida kohta: kõik on võimalik (ka see, et mõni asi ei ole võimalik) ja kõik juhtub nii nagu juhtub (lõpuks kindlasti).

Samadağı asus tõesti mere ääres. Liivarand oli mahajäetud - märk sellest, et turismihooajani oli veel aega. Kaks poeomanikku kõndisid rannakvartalis ja piidlesid kurjalt külmi laineid. Rohkem inimesi esmapilgul silma ei hakanud. Jalutasime ka meie mõned tunnid mere ääres ringi kuni ühest rannahotellist tormas pöörasel ilmel välja keegi soliidne härrasmees ning võttis suuna meile. Põgenemist takistas meri. Probleem. Mees viipas ja ähkis, komistas paar korda ning maandus lõpuks kõhuli tõusust maha jäänud lompi. Siiski meieni jõudnud, hõikas: Tere tulemast, haaras Csanadil käest ja hakkas teda hotelli poole vedama. Huviga järgnesime edutult vastupuigelda püüdvale reisikaaslasele kuni ta hotelli lokantas laua taha suruti. Kelneriks osutunud veidi porine mees naeratas võidukalt ja teatas veelkord: Tere tulemast!

Mis seal's ikka. Kuna kõik olid parasjagu näljased, siis ei tundunudki idee nii halb. Jalutasime kelneri saatel kööki, kiikasime jääkappi, külmkappi ja muidu kappidesse. Nähtust õnnestus edukalt üks lõuna komplekteerida. Tundus, et olime ainsad kliendid peale kassi, kes laua all kalapäid järas.

... see nädalavahetuseti ühikas passimine, arvati, läheks õige kuhugi.

Buss väljus Ankarast õhtul kl 8, hommikuks pidime olema Antakyas (tuntud ka kui Hatay) - Sean, Gianni, Csanad ja mina ka. Peamiseks eesmärgiks siis minna.

Antakya asub Vahemere ja Süüria vahelisel alal ning Türgi osaks sai piirkond alles võrdlemisi hiljuti. Varem Süüriale kuulunud ala iseseisvus 1939. aastal ning liitus peatselt Türgiga. Suur-Süüria ideed kandvad kaardid ei tunnista provintsi tänini Türgi osana. Praegusest Süüria piirist jääb Antakya umbes 50 km kaugusele.

Buss jõudis oodatust varem - kl 5. Linn oli tühi. Romantikuna soovis Csanad loomulikult näha päikesetõusu. Ungarlasena oli mõistetavalt tema üks peamisi unistusi näha ka merd. Kaks soovi ühendades, leidis ta et tuleks minna mere äärde ja jägida kuidas päike tõuseb. Paraku jättis ta kahe silma vahele asjaolu, et meri asub rannikust läänes, mistõttu päike mitte ei tõuse vaid loojub sinna. Kuid on see siis tähtis.

Siiski esines ka probleeme. Linnast rannikuni oli 25 km. Ning kellelgi meist ei olnud aimu, kuidas ja millist teed pidi vahemaa tuleks läbida. Juhuslikud varahommikused uitajad jäid üsna imelikult meile järgi vaatama pärast seda kui Sean dramaatilisel näol neile lähenes ja juttu tegi: Su, su, su.... istiyorum... (vett, vett, vett tahan). Abi ei olnud ka meeleheitlikust: Büyük su istiyoruz (suurt vett tahame). Tummfilmile iseloomuliku väljendusrikka miimika tarvitamine ei olnud samuti abiks. Kohalikud põgenesid järjest kaugemalt distantsilt. Ilmselgelt ei piisanud Seani näitlejaandest etüüdi Vahemeri mängimiseks.

Harbiye teatas silt mööduva dolmuse kapotil. Selge, kõlab hästi.

Nagu kohapeal selgus, Harbiye siiski mere ääres ei asunud. Kuid seal oli siiski päris tore olla. Harbiye (Daphne) on maailmale tuntud eelkõige seetõttu, et neiu Daphne moondati seal loorberipuuks. Pärast mõningast mere otsimist, leidsime sealt hoopsiki nõlvakutäie veejugasid ning kohaliku minihüdroelekrijaama tehniku Ahmeti, kes meile lahkelt teed pakkus.

...jäi veidi lühikeseks, aga sellest hoolimata jõudsime seal ära käia. Kui veidi magada olen saanud, siis ehk kirjutan täpsemalt.

... lugupeetud ja türgi rahvale palju head teinud. Näiteks sellal kui mehed eurooplastest okupantidele tina andsid, nikerdasid naised pomme, keetsid salpeetrit, sõtkusid dünamiiti ja tegelesid teiste selliste...khm... pehmemate tegevustega. Aga vabadusvõitlust kajastavad teosed märgivad alati naissoo tähtsat rolli Anatooliasse tunginud võõrvägede sealt välja ajamisel. Nii on ka Türgi esimese parlamendihoone vastas asuva Atatürgi ratsamonumendi jalamil lisaks kahele sõdalasele ka üks daam mürsk õlal (ja tuvi). Ainult... kui sõdalased asetsevad kompleksi hobuse pea poolses osas, siis daam mürsuga asub hobuse teise otsa poole jäävas osas.

Aga Berliinis on asjad hoopis nii.