...vist ei olegi siin veel rääkinud. Tegelikult peab seda tegema, kuna tegu on üsna märkimisväärse rajatisega.

Suurim ülikoolilinnak Türgis võtab enda alla 4500 hektarit (5% kogu Ankara pindalast), millest 2/3 on kaetud metsaga. Ülikooli õppe- ja eluhooned ning neid ühendavad tänavad on paigutatud nii, et kogu see kompleks moodustab justkui hiiglasliku püstoli, mille toru on suunatud põhja. Põhjas asus omal ajal NSV Liit. METU rajati aga ameeriklaste rahadega, et kasvatada läänemeelset ja -keelset (sest õpetatakse ju inglise keeles) uut lähisida põlvkonda. Paraku juhtus nii, et METU üliõpilased hakkasid viljelema hoopiski vasakpoolseid ilmavaateid. Täna on kool üle kogu riigi teatud kui kommunismipesa. Aktiivsed punatudengid korraldavad igapäevaseid aktsioone õppekvartalis ja sodivad tänavakividele oma loosungeid, mida keegi öösiti käib musta värviga üle võõpamas. Üle kogu staadioni maalitud sõnale devrim (revolutsioon) pole siiski ülevärvijate hammas hakanud, sõna värskendamisest on saanud pigem aktsepteeritud traditsioon. Muuhulgas korraldatakse ka fieldtrippe tehastesse, et töölistega kohtuda, sõditakse politseiga ja kunagi pandi ka USA suursaadiku autole tuli otsa.

Kuskil metsas on olemas järv, kus saab sõuda, kala püüda ja muid rekreatsioonilisi aktiviteete harrastada.

Anatoolia keskosa muidu just väga metsistunud ei ole, kuid kui kampus rajati, siis korraldati talgud, mille käigus toonased üliõpilased mitutuhat hektarit maad metsa täis istutasid. Mu arust igati hea idee.

Mets algab kohe minu ühika (Hızıroğlu) tagant, on väga salapärane ning on täidetud hulga verejanuliste elajatega. Näiteks rebased, vagabund-koerad, kilpkonnad ja perverdid. Metsas saab teha sörkjooksu, jalutamist ja muud. Olla tuleb siiski ettevaatlik. Enamasti olen metsa sisenenud otse ühika tagant. Seal küll mingeid radasid ei ole, aga kuna puud on istutatud ridadena, siis on võimalik vabalt liikuda. Täna jalutasin ametlikku metsarada mööda.

Raja alguses oli hoiatussilt, mis teatas: Ettevaatust, ees on uitkoerad (käsitsi oli keegi lisanud: ja perverdid), üksinda territooriumile mitte siseneda! Ikka sisenesin. Koeri ja perverte polnud küll näha, kuid selle asemel liikus ringi rohkelt kilpkonni, kes võimalik, et otsisid sobivat paika, kus munele hakata. Peremeheta koerad liiguvad siin muidu karjadena ja on umbes keskmise poni mõõtu. On juhtunud, et proovitakse mõni tervisejooksja nahka panna. Kuna kogu kampuse ala on ümbritsetud valvatava traataiaga, siis ei õnnestu koertel ka lahkuda. Nii nad seal siis elavad, sigivad ja hoiavad tervisejooksjate populatsiooni tasakaalus.

...ei ole mingit kahtlust, pomises Kalle Blomkvist ja silmitses mõtlikult kalendrit.

Teoksil on see, mida Eestis võiks vabalt suveks nimetada, kraadiklaas liigub kuskil 25 kandis. Kodanikud on ühikatest välja tulnud ja vedelevad muruplatsidel. Eile sooritasin varitsusretke kampuse parki ja lindistasin salaja seal toimuvat. Sest mulle meeldib lindistada. Mu uhke no-name (tm) mp3-mängija on otsekui selleks otstarbeks loodud. Tulemus oli loomulikult paljulubav.

Kuid ka mujal linnas on elu majaseinte vahelt välja imbunud. Näiteks on kesklinna rahu ja kindluse pargi põõsaalused täidetud magavate linlastega. Eestis võiks oletada, et tegemist on joodikutega, aga siin on nad ilmselt lihtsalt järsku ära väsinud. Ei ole siin näha sakris välimusega meesterahvaid õllepudel käevangus linnavahel ringi sõudmas... või kui, siis ainult teeklaasiga.

Erinevalt alkoholiprobleemide käes vaevlevast Eestist vaevlevad türklased raskekujuliste teeprobleemide käes. Asi ei ole siiski liigjoomises, pigem tekitab meelehärmi hoopis tee kättesaadavus. Teed müüakse küll igal pool, antakse ära tasuta ja võimalik, et kuskil makstakse joomise eest pealegi. Kuid siiski oleks vaja enam. Tee tähtsus ei seisne ilmselt mingite füsioloogiliste vajaduste rahuldamises (aga mine tea) vaid pigem joomisakti sotsiaalsuses. Seetõttu on väga halb kui on vaja üks tee, aga teed ei ole või noh, muidugi on, aga seda tuleb hakata veel tegema jne. Võtab kaua aega ja pidev jama sellega, sest teed peab iga natukese aja tagant jooma. Probleemi lahendab çaycı institutsioon. Çaycı on tegelane, kes jalutab suure teeklaase täis kandikuga mööda linna (hoonet, platsi) ringi ja müüb (jagab) teed. Bussijaamades või kaubamajades on sageli firmad koopereerunud ja võtnud mitmepeale tööle ühe çaycı. Ametiasutustes on ka oma çaycıd. Näiteks siinses rektoraadis istub çaycı väisüliõpilastalituse vastas WC ja lifti vahelises kapis. Vahetevahel käib ta ringi ja jagab teed, siis korjab klaasid kokku ja paneb uue teekoguse tulele. Muid ülesandeid tal ei paista olevat, aga tee kättesaadavuse peab ta tagama.

Türgis on need ööklubid üldse enamasti imelikud. Keegi kunagi kaebas siinse nightscene'i ühekülgsuse üle, kohalik siis, et keskmisel piduõhtul passib 100 meesterahvast 6 klubisse eksinud tütarlast. Mingites ekstrauhketes klubides maksab sissepääs kuskil 20 liiri ja õlu näiteks 10-15 (korruta 10-ga, siis saad väärtuse kroonides) ja mehi lastakse sisse ainult siis, kui neil oma naine kaasas on (või noh, miski naisterahvas). Mõnes kohas on sellise praktika rakendamine seotud kellaajaga, näiteks peale südaööd. Ilmselt on strateegia eesmärgiks tagada mingisugunegi sooline tasakaal Ruumis. Tasakaalutus muutuks daamidele ilmselt peagi häirivaks.

Too jutuks olnud Istanbuli-õhtu lõppes niisiis mingis ööklubis. Seal olid kohalikud turvamehed leiutanud hoopis kavala meetodi kuidas kliente peedistada. Raha küsiti klubist väljumisel. Kindlat summat ei nimetatud, taks olenes sellest kui palju sul parasjagu raha kaasas on. Ühel oli 100 dollarit kaasas. Kuna ta sellest loobuda ei tahtnud, siis tuli enne veidi väherda. Vähkrus osutus aga ebaedukaks ja loobuda tuli lisaks rahale ka rahakotist.

No on ahvid, seletas hiljem.

Pärast uurin koha nime ka välja, siis on teada.

...võitlemine siin Türgis on raske. Vastaseid ka nagu eriti ei leia. Enamasti. Muidu näeb asi välja umbes selline nagu J.H.Rosny-vanema tuntud romaanis Võitlus tule pärast. St siis kaks ahvi (loe: ettevõtlikku noormeest) tambivad üksteist nuiadega (loe: otsivad probleemile lahendust).

Mingil põhjusel olen külastanud viimasel ajal üht rahvusvaheliste suhete osakonna loengut pealkirjaga Türgi ja Euroopa Liit. Semestri lõpupoole presenteerivad siin noored teemasid demokratiseerumisprotsessist kuni majandusarenguni EL liikmesriikides. Täna oli jutuks inimõigused Ungari näitel ja Baltikumi näitel.

Nagu laialdaselt teada diskrimineeritakse Ungaris mustlasi ja Baltikumis venelasi.

Esimesena võeti ette Ungari ja juba siis läks asi natuke käest ära, sest Scanad oli ka otsustanud loengut külastada. Teema kaotas tõsiseltvõetavuse kui Scanad poole ettekande ajal teatas, et mustlased on muidu väga toredad, ainult haisevad...

Nojah.

Baltikumi inimõiguste olukorrast rääkis Roman. Roman on abhaaslane. Abhaasia on autonoomne vabariik Gruusia territooriumil, pealinn on Suhhumi. Abhaasias venelasi ei diskrimineerita, vene keel on peale abhaasi keele ka riigikeel. Kuna grusiinidele Abhaasia ei meeldi, siis hoiavad vene rahutagamisväed seal olukorda kontrolli all. Seoses Abhaasia iseseisvumisega viidi läbi ka etniline puhastus, mis puudutas peamiselt grusiine, kuid ka selliseid vähemusi nagu juudid, kreeklased, ukrainlased ja venelased. Gruusias on siiani paljud hotellid ja majutusasutused täis Abhaasiast pärit põgenikke, seal elanud grusiine siis ilmsesti.

Aga teemaks oli siiski venelaste diskrimineerimine Baltikumis, peamiselt siis Eestis ja Lätis. Ja eestlased muidugi ei taha seda tunnistada. Ilmselt on ahistamissüüdistustega teisedki välismaal viibinud eestlased kokku puutunud. Eriti valulised kogemused olid mäletamist mööda ühel Saksamaale sattunud tuttaval, kes ühe estofoobist diskriminaalteadlase otsa sattus. Minul on teemaga suhteliselt vähe tegemist olnud, kuid enamasti on jäänud kõrvu umbkaudsed ja deklaratiivsed süüdistused. Kui asjale detailhaaval läheneda, siis paistab sageli tegu olevat vaid emotisoonivahu või otseselt vale informatsiooniga. Ettekujutuse saab väga hästi kui lugeda mõnda järjekordset Venemaa välisministeeriumi teemakohast teadaannet või kui tutvuda sealsete meediakanalitega. Selline on siis ilmselt kesmise eestlase tõde. Ainus konkreetne asi on kodakondsuspoliitika ja mittekodanike probleem, mis loomulikult on oluline ja nõuab lahendamist.AAGAA, millest rääkis Roman??? Tema rääkis eestlaste ja lätlaste kättemaksust venelastele, aastaringsetest natsirongkäikudest ja vihkamisest. Lisaks rääkis ta ka Läti presidendi puudumisest Moskvas toimunud võidupidustustel (wtf!), sellest et venelased ei või töötada valitsusasutustes ja üldse töötada, et Eestis puudub venekeelne kooliharidus, et kui Lätis või Eestis kellegagi vene keeles vestlust alustada, siis võid kergelt tappa saada. Ühesõnaga palju mula ja emotsioone. Ja, mis kõige parem: lõpuks rääkis ta sellest, kuidas Eestis kiustakse juute taga. Krt, ma muidugi ei ole sel teemal väga pädev. Aga, Inx, kuule, kui tagasi tulen, siis vist hakkan sind taga kiusama. Seni pean sind peamiselt läbi msn-i kiusama. Kas näiteks lollide winkside ja nudge'de saatmist saab tagakiusamiseks lugeda? Juuditeema tuli muidugi üllatusena, sellepärast ei osanud ma selle kohta midagi pikemalt vastu ka kobiseda. Tema argumentatsioon oli umbes selline, et kui 1989. aastal elas Eestis 4600 juuti ja 10 aastat hiljem 3500, siis järelikult aeti juudid välja. Selge see. Võib muidugi vaadata ka samal perioodil Iisraeli emigreerunud endise NSVL juutide arvu. Aga võib ka neid mitte vaadata. Tema näiteks ei vaadanud.

Pärast asja üle mõeldes jõudsin järeldusele, et selle juuditeooriani pidi Roman küll iseseisvalt jõudma. Vähemalt pole täheldanud sellist teemat Eesti lähiajaloos (kui teatud ahju-kriminaalia välja arvata). Loogika ilmselt oli järgmine: 1)natsid võitlesid NSVL vastu; 2)eestlased (need kes neid rongkäike teevad) võitlesid Nõukogude Liidu vastu; 3)järelikult on eestlased natsid (noh fašistid või midagi sellist); 4)natsid kiusavad juute taga; 5)järelikult eestlased kiusavad juute taga. Vana hea loogika stiilis mina magan öösel, sina magad öösel, järelikult mina olen sina.

Lisaks veel, et lõppude lõpuks ei olegi faktid tähtsad, sest täpselt nii nagu Roman Eestit näeb, nii näevad ka paljud teised Eestist idas. Mis tegelikult toimub ja kuidas tegelikult toimub ei oma tähtsust. Oluline on mida ja kuidas uskuda. Ükski fakt ei suuda korralikku usku kummutada, ei eestlase ega ka mõne teise oma. Proovi sa mormoonile selgitada, et Joseph Smithil polnud mingeid kuldplaate.