Tõe Hetk

TAKH

2006-08-11T14:34:00.002+03:00

www.takh.ee

Ots jõudis kätte...

2006-05-14T22:20:00.000+03:00

...sel paksul liblikal, kes eile öösel tuppa lendas, ja semestril, mis organiseeriva jõuna anarhilisi masse ohjeldas. Õpilastel "üli" on Türgis lühem õppeperiood kui õpilastel "tava", Eestiga võrreldes vast isegi oma kuu võrra lühem, sest alguse sai asi septembri kolmandast nädalast ja lõppes mai teisega. Reede õhtul kehtis pidu. Sain diplomi ning kaks klaasi kangemat alkohoolset jooki, anti ka tikuvõileibu.

Nüüd järgneb kaks nädalat sessi.

Muidu on rahulik. Ainult Sean läks kuhugi itta, seal pidid beduiinid elama. Üldiselt käib seal sõda - hiljuti teatati, et PKK rahustamiseks saadeti sinna täiendavalt 50.000 sõdurit. Sean lootis, et saab beduiinide juurde elama jääda. Noh, vähemalt suveks. New Yorgis tal suveks elamiskohta ei ole. Mõtles hoopis telgiga metsa minna, sest õppelaenu ei antud. Metsas on hea, aga seal on karud, lumberjackid ja vihm. Ja, noh, üldiselt kavatseb ta beduiiniks hakata ning mõne beduiinitüdrukuga abielluda.

Veel üks oluline sündmus võiks mainimist leida. Pool ühikat on viimasel ajal kahjutunde, sügava kadeduse ning pahameelega pidanud nentima, et Sandor on pruudi leidnud. Nüüd moosivad nad kahekesi mööda Türki ringi ja häirivad sellega kõigi kadetsejate õppetööd. Aga pruut elab hoopis Izmiris, on iraanlane ja väga väike, niiet kui on kõrgem rohututt, siis näha ei ole. Sandoril ja tema pruudil on väga palju ühist, v.a. keel mida mõlemad oskaksid. Seetõttu peavad nad mõnikord kuskil romantiseerides tegema kõnesid Babakile (kõigi ühisele iraanlasest sõbrale), et teha tõlget pärsia-inglise või vastupidi. Kui Babak parasjagu kättesaadav ei ole, siis katsuvad nad tänavalt tõlgiks värvata mõne inglise keelt rääkiva türklase, pruudil on nimelt türgi keel hästi suus.

Olulised on emotsioonid mitte möla! armastab Sandor öelda.

Lõpueksamid...

2006-05-13T09:51:00.000+03:00

...on ajakirjanduse ära vallutanud, seda nii Eestis kui ka Türgis (keskkooli omad siis). Siin on muidugi hoopis mingi komplekttest, kus koos on matematik, geometri, fizik, kimya, türkçe, coğrafya ja sosyoloji. Sosjoloodžija ka! See test on siin osa initsiatsioonirituaalist kõigile noortele, mida hirmu ja õuduse või uhkuse ja rõõmuga pärast meenutatakse. Selle 90 minuti ja 90 küsimuse nimel ollakse valmis ennast üsna segi õppima, aga pole ka ime, testi tulemusel on oluline roll paremasse ülikooli saamisel. Özerk ütles, et iga aasta teeb testi 2 miljonit inimest. Tema enda skoor oli pingereas viiesajas, Halil oli olnud kõigest 20999.

Toepsu jaoks panin tallele ühe näidistesti, mille ta peab ära lahendama. See teeb mulle palju rõõmu, pidevalt muhelen omaette.

Võite ise ka vastata...

Coğrafya

Milline geomorfoloogiline aktiviteet on Türgis kõige vähem levinud?
a) liustik
b) orogenees
c) epeirogenees
d) vulkanism
e) erosioon

(loodetavasti ei pannud ma süvageograafilise tõlkega väga puusse)

Devrim

2006-05-06T11:56:00.000+03:00

Kui arvatakse, et isamimaailm ei ole ideeliselt valgustusajastusse jõudnud, siis Türgi kohta see muidugi ei kehti. Kui METU-t arvestada, siis ollakse jõudnud parasjagu mingisse hipiajastusse. Võibolla kuhugi 1968. aasta Pariisi sarnasesse kohta. Eile moodustasid reaktsioonilised tudengid küünlaid hoides staadionile hiigelsuure inimkirja: devrim (revolutsioon). Pärast pandi küünlad maha ja revolutsioon põles edasi, samas kui noored revolutsionäärid ümber pealava rokkisid, magasid või niisama ringi roomasid. Jandarma-baasi oli eilseks kogutud umbes sadakond täisvarustuses märulipolitseinikku, kes terve päeva seal rivis seisid ja oma hetke ootasid. Aga ei tulnud nende hetke. Samas on kontserdikohtadelt alkovalve maha võetud, ilmselt kaotati igasugune lootus. Kampuse väravatel on siiski kontrolli tõhustatud - koos jandarmaga otsitakse autodest peidetud alkoholi ja ilmselt proovitakse ka ebasoovitavat elementi kampusest eemal hoida. Nimelt on kõik kontserdid tasuta ja õhtul asuvad pealavale tõelised üleriigilised staarid, mis meelitab igasuguseid mõttetuid fänne... Näiteks siin ükspäev oli see, kes paar aastat tagasi eurovisiooni võitis ja siis tänavune eurolaulja ja tolle hullust rokkarist boifriend ja veel igasuguseid hästi tuntud artiste, kelle lugusid kõik peast teavad. Äärepealt oleks Cranberries ka tulnud, aga millegipärast ikka ei tulnud, ei tea miks.

Aga kontserdikorraldus on siin vaba kulgemisega, nimelt peale alkovalve maha võtmist puudub staadionil igasugune turvateenistus ja rahvast on õhtul kohal ikka suurusjärgus 3-5000. Näiteks liiguvad rahva sees ringi suurte spordikottidega tüübid, kes müüvad käsimüügist õlut. Üleeile ronisid mingid purjus tibid lavale ja hakkasid seal rõõmsalt ringi hööresklema. Nähes, et midagi paha ei juhtu, ronis lavale veel umbes 200 inimest, bändil oli üsna kitsas. Lõpuks istusid muusikud lava kõrvale pargitud mikrobussi ja kimasid läbi rahvasumma minema.

Kevadfest...

2006-05-04T14:04:00.000+03:00

...on umbes midagi sellist nagu kevadpäevad Tartus. Vahe on vaid selles, et kõik üritused toimuvad siin kampuse territooriumil. Ja kui Tartus, erinevalt teistest suurematest linnadest, lubati volbriööl alkoholi müüa põhjendusel, et tudengid peavad ju ikka ennast korralikult vinti saama võtta, siis siin küll sellist erandit ei tehta. Alkohol on kampuse territooriumil endiselt rangelt keelatud! Aga omavahel öeldes: võib kihla vedada, et õhtul peale kella 6 kampusesse saabunud kodanikest umbes 80-90% peidab oma kotis, kampsunis või jopes ka baarikappi. Suuremates kontserdikohtades on väravas ka lisakontroll, kes pudelirahvast sisse ei lase. Huvitavaks muudab aga kogu ürituse pudelikontrolliametnike suhtumine. Nimelt kui sul on õnnestunud kontrollist oma pudeliga mööda hiilida ja kas kampuse või kontserdi territooriumile jõuda, siis on sul vaevatasuks täielik õigus oma pudelist avalikult kummutada. Näiteks 5 m kaugusel väravast võib näpus veinipudelit keerutada ja irvitada, kui su sõpradel pudelid püksist välja korjatakse. Eestis on need pudelikontrollid enamasti ikka põhjalikumad. Ju siis on kehtiv ikkagi mingi ametlik läbi sõrmede vaatamine ja vaikne tartu-sarnane alkotolereerimine.

Aga pudelikontroll on siin kinlasti selle nädala märksõnaks. Kogenumad tudengid räägivad hirmsaid lugusid oma keerulisest pudelismugeldamisest möödunud aastatel, mil kontroll oli rangem olnud. Keegi isegi mainis, et nädal enne kevadfesti algust toodi kampusesse salaja alkoholi lausa autokoormatena. Ei tea küll, kus seda hoitakse, sest toimuvad alkoreidid. Alkoreidid on ülikooli administratsiooni organiseeritud läbiotsimiskomandode poolt toimepandud puistamisretked. Näiteks otsiti eelmistel aastatel ühikaväravas saabuvate kodanike kotte läbi ja enne pidustuste algust käidi läbi kõik ühikad ja kõik toad ja otsiti läbi üliõpilaste isiklikud kapid. Selle juhtumist kardetakse ka tänavu. Tahaks muidugi näha seda asja.

Uudisteagentuur...

2006-05-03T01:47:00.000+03:00

...annab teada...

Vahistati Türgi valitseva partei AKP ametnik, kes Atatürki monumendile pärga pannes nätsu näris.

Veysel Dalcı, kes Fatsa nimelise linna parteiharu juhina tegutses, võeti kinni süüdistatuna Atatürki mälestuse pilastamises. Juhtum leidis aset 23. aprillil toimunud iseseisvus- ja lastepäevapidustuste käigus. 38-aastane 2 lapse isal oli selgituseks öelda vaid seda, et püüdis nätsuga eelmisel õhtul söödud küüslaugu aure varjata.

Üks hollandi tibi...

2006-05-02T17:06:00.000+03:00

...rääkis täna, et noored meestürklased pidid hullult külge kleepima. Selle peale ütles taanlasest naisõppejõud (kes ise juba umbes 30 aastat türklasega abielus on), et tõesti, kleebivad teised külge nagu tatt. Temal on muidugi hea variant varuks - teatab, et on abielus ja siis peavad kleepurid ära minema. Kui ei lähe ära, siis tuleb jama. Mehe hõim korraldab kleepeka hõimu juurde sõjakäigu või midagi sellist.

Aga hollandi tibil oli mure ka. Tal on nimelt Ankaras hirmus igav olla, aga Antalyasse lõbutsema ei saa minna, sest Antalya on paksult hollandi seksturiste täis. Hollandi tibile hollandi seksturistid ei meeldi, sest nad on nõmedad. Neil ei olevat üldse midagi muud mõttes kui ainult noori blõuke taga ajada. Tal olla isegi üks tuttav türklane, kes suviti Antalyas tööl käib ja kel olla 10 (või oli see nüüd 100) armukest, kes teda suvel ülal peavad. Ta oskavat igas Euroopa keeles 5 lauset öelda, aga muidu võõrkeeli ei räägi.

Lõpuks seletas taanlane lahti ka sıfır-kilometre-araba-reegli. Tõlkes siis null-läbisõiduga auto. See kehtib türgi naiste kohta abiellumisel. Euroopa naiste ja kohalike meeste kohta see ei kehti.

Korralikul türklasel on üldiselt ikka igas suuremas linnas naine ootamas. Kodulinnas on see, kellega lõpuks abiellutakse. Veel ütles hollandi tibi, et kuna mittemusulmanidest naised ei lähe abielurikkumise pähe arvesse, siis tema tuttavad türgi tibid võtavad rahulikult, et nende abikaasad või boifriendid pidevalt ära on.

Vaip...

2006-05-01T19:29:00.000+03:00

...mädanes põrandale ära, kardinad kukkusid alla, uks vajus hingedelt ära, laest hakkas mingit löga tilkuma, seinad kattusid hallitusega ja elukaaslane hüppas aknast alla - olustikupildikesi toast nr 108. Kõik läheb plaani järgi...millegipärast meenus mulle tsitaat Lennart Meri viimasest intervjuust.

Fiilid ja foobid

2006-04-27T22:53:00.000+03:00

Kultuurišokk, ahistavad elutingimused, imelikud kombed ja kes teab mis kõik veel on osa põhjustest, miks mõned välismaalased ennast Türgis hästi ei tunne. On neid, kes igal kohtumisel sõimavad ja sajatavad ja ootavad, et saaks siit kord juba minema. On neid, kes plaanivad Türki elama ja töötama jääda ja neidki, kes plaanivad kodakondsust taotleda. Antalyasse on tekkinud näiteks arvestatav Hollandi ja Saksa kogukond, mille olemasolu on väidetavalt kohalikes ksenofoobiat õhutanud. Seda vanas heas stiilis - silt kõrtsiuksel: Rahva x esindajad ei ole siin teretulnud (ise pole näinud, aga loengus räägiti). Turismikeskuse kohta muidugi imelik, meenutades olukorda Tallinnas, võibolla ka mitte.

Välistudengitel teevad meele mõruks erinevad väikesed detailid ja ootamatused igapäevaelus, tulgu need ette siis mis iganes valdkondades. Asjaolud, mida kodumaal viibides ettegi ei kujutata, ajavad siin kuude kaupa nendega põrkudes paljudel juhtmed kokku. Näiteks autoritaarsus ja selged staatustevahelised piirid, millega paljud eurooplased varem ei ole kokku puutunud. Mõni õppejõudude WC-sse eksinud taipamatu välismaalane on ennast ilmselt üsna imelikult tundnud pärast seda kui ta sealt sõimuga välja aetakse. Magistriõppe üliõpilastel on siiski kõrgem staatus. Nemad võivad isegi konverentsikeskuse baaris käia. See baar on muideks ainuke koht kampuses, kus alkoholi müüakse. Välismaalased, kes ühikas elavad, peavad leppima rea imelike reeglitega. Näiteks tuleb südaööks kindlasti koju tulla. Need, kes hiljem tulevad, märgitakse üles. Kui kellegi nimi esineb selles registris liiga sageli, siis on probleem. Igal hommikul umbes 5-6 paiku kontrollitakse, kas kõik ikkagi on ühikas. Valvur käib majas kõik toad läbi ja märgib puudujad üles. Need, kes puuduvad, peavad kirjutama seletuskirja. Kui puudumisi on liiga palju, siis on probleem. Vahetusüliõpilastele on see muidugi kõik ükskõik, nagunii lastakse siit peagi jalga. Kohalikele aga võidakse koju helistada ja teatada: Vabandust, kuid meie andmetel on Teie poeg joodik, liiderdaja ning hoorajääger, mistõttu ta enam ühikas elada ei tohi ja üldse me viskame ta koolist välja. Nii on juhtunud. Muidugi mitte meie koolis, aga ühes teises. Meie koolis nimelt ei ole liiderdajaid ja selliseid.

Samas on ka veidi vabameelsemaid ülikoole, kus on isegi segaühikaid. Meie ühikasse ei tohi aga ükski naine oma jalga tõsta, v.ä. mõned töötajad. Paar nädalat tagasi juhtus keegi palja ülakehaga mööda koridori kõndima. Toimus kohtumine kahe administraatoriga, kellest üks naiseks osutus. Meestöötaja rebis oma pintsaku seljast ning kattis sellega süüdimatu nudisti, kel hiljem tuli oma käitumist pikalt seletada, et mitte järgmist ööd lageda taeva all veeta. Samas murdis üks iraani neiu (!) hiljuti enesekindlalt läbi infolaua ja läks poistele külla. Häire oli vägev ja kära palju. Eriti hämmeldunud oli ühikavalvur, kes sihiteadliku tüdruku Babaki toas kinni püüdis.

Babak ütles hiljem valvurile selgituseks: Tüdruk on hull!

Valvur elukogenud mehena mõistis, ütles Ah-ah ja muheles imelikult.

Tüdruk oli oma rahakoti ja mobiili Babaki kätte unustanud.

Kodanikualgatus

2006-04-23T18:58:00.000+03:00

Hiljuti vallandati vastavalt pealekabusele ühika kaks koristajat: Super-Mario ja Naine-Kes-Hommikul-Kell-7-Kõva-Häälega-Lõugab-Ja-Kõik-Üles-Ajab-Ning-Kelle-Tõttu- Me-Ei-Tohi-Alasti-Mööda-Ühikat-Ringi-Kõndida-Sest-See-On-Amoraalne. Siin keegi peale koristajate koristada ei oska ja kohe tekkis probleem. Sotsialistlikult meelestatud üliõpilased uurisid järgi, et koristajad vallandati ilma mingi põhjuseta, s.t. põhjuseks oli öise valvuri kaebus. Sisu ei avaldatud. Öiseid valvureid ei austa siin aga keegi, sest neile meeldib käru keerata. Seega otsustati ühiselt algatada üleühikaline protestiaktsioon. Prinditi välja 200 lehte koristajaid kiitva tekstiga ning koguti sinna allkirju, aheldati ennast šokolaadiautomaadi külge ja lõpuks lagastati kõik ära (nagu tavaliselt). Protestiliikumise tulemuseks oli, et võeti tööle asenduskoristaja. Viimane aga ei oska koristada, koristamine on väga puudulik. See tekitab paljudel muremõtteid ja depressiooni. Pealegi räägitakse, et ta lõi jalaga ühe dušikabiini ukse maha ja lükkas ühe tüübi teekannu aknast alla.

Osariikide arv USA-s...

2006-04-21T06:49:00.000+03:00

...oleneb mitmetest faktoritest. Lihtinimesed seda arvu loomulikult ei tea, seetõttu tuleb paluda abi ameerika spetsialistidelt. Kord luges Dave abivalmilt isegi kõik osariigid ette: New-Jersey (sealt on ta ise pärit), Texas, Alabama, California, Washington, Florida, New York, North- ja South-Carolina, Georgia, Massachusetts, Michigan, Ohio, Mississippi... hmmm ja...Virginia...jaaa...oot-oot, jah - 15 osariiki... ei, oota, kas ma Arizona ütlesin? Ma lähen sinna elama järgmisel aastal... st siis 16 osariiki.

Mäh? 16 osariiki? Ongi 16 osariiki või?

Dave õpib muidu ajalugu ja politoloogiat.

GT(ürgi)A

2006-04-20T12:35:00.000+03:00

Ettevaatust, Michael Jackson!

Tänapäeva transpordisüsteemi arengu vääramatuks takistuseks on jalakäijad. Tänuväärse lahenduse on probleemile pakkunud arvutimäng GTA. Esmakordselt Türki sattunule ei saa ilmselt pahaks panna tekkivaid assotsatsioone. Siiski pikaajalistele vaatlustulemustele tuginedes võin väita, et jalakäijate allaajamise eest autojuhtidele boonuspunkte või tasuta bensiini ei jagata [erinevalt Gruusiast, näiteks (ja, Liis, ära vaidle)].

Ühiskonna toimimise indikaatorina tasub jälgida valgusfoore - kui inimesed juhinduvad foorituledest, siis ühiskondlik leping toimib ja kui ei juhindu, siis ei toimi. Ühesõnaga, need, kes punase tule ajal üle tänava lähevad, need on anarhistid-revolutsionäärid. Kui revolutionääride osakaal ühiskonnas ületab kriitilise piiri, siis... teadagi...

Kui valgusfoorireeglist lähtuda, siis on Türgi ühiskond üsna kokkukukkumise äärel. Aga foorituled ei tähenda siinmail seda mida Eestis. Ei saa öelda, et nendest (üldse) kinni ei peeta... neid lihtsalt järgitakse hoopis teisiti. Fenomen vajab ilmselt täpsemat uurimist. Mina ei ole seda veel mõista suutnud! On kindlad kirjutamata reeglid, mida saab mõista ainult täielikult ühiskonda sulandunud indiviid. Asja lihtsustada püüdes võib väita, et suuremal on enamasti eesõigus. Seetõttu ei maksa jalamehel liikluskeerises eriti ülbelt tegutseda, sest autojuhid üldjuhul väldivad pidurite kasutamist. Vaegsotsialiseerujaid, mängureid või turiste võib mõnikord mööda sõites märgata liikumatult tänavatel lamamas või oma veriseid kehi vastu mõne auto tuuleklaasi surumas. See on ka põhjus, miks anarhistide-revolutsionääride arv Türgi ühiskonnas kunagi kriitilist piiri ei saa ületada.

Kampuses on lood mõnevõrra teisiti, räägitakse. Tegelikult vahest mitte just väga. Kuigi väidetavalt on siin aastate jooksul liiklusõnnetustes hukkunud vaid üks inimene.

Sügisel mainis just Soomest tulnud Cemre, et soomlased pidavat ikka naljakad olema.

Jah, vastasin elutargalt inimesena, kes ihusilmaga tuhandeid soomlasi näinud, soomlased on tõesti äärmiselt naljakad.

Cemre täpsustas: Tead, soome autojuhid peatuvad ülekäiguradade ees...on alles friigid...

Jah, täielikud idoodid... muidugi sellisel juhul jääb arusaamatuks, mis mõte üldse ülekäiguradadel on.

Üldiselt ilma foorideta sebrasid on Türgis suhteliselt vähe, sest neil ei olegi mingisugust mõtet. Lihtsalt valge värvi raiskamine. Kampuses on neid ja ühtlasi ka lamavaid politseinikke seevastu rohkelt. Kühmuke tänaval sunnib juhte hoo maha võtma, aga ei enamat. Seetõttu veetsin pikki unetuid öid mõeldes elu ning kampuses olevate ülekäiguradade mõtte üle.

Kimbatusest päästis mu lõpuks Naje, kes rääkis, et kampuses on selline reegel, et jalakäijad tuleb ülekäigurajal üle tee lasta... Jah, ainult keegi ei tee seda. Siiski, kord sattusin koos ühe tähtsa tegelasega (ilmselt samaga, kes oli ülekäiguraja-reegli välja mõelnud) koos tänavat ületama. Loomulikult ükski auto ülekäiguraja ees ei peatunud. Mees läks sellest väga ärevusse, karjus juhtide peale ja osutas tähenduslikult sebrale oma jalgade ees. See muidugi ühtki autojuhti rööpast välja ei viinud. Lõpuks õnnestus tal üks asjast valesti aru saanud taksojuht kinni pidada ja see läbi sõimata. Aga see on ka ainus kord olnud, kus mõni jalakäija on häälekalt oma õigust taga nõudnud.

Teine reegel oli ka - need automaaturid, kes siin patrullivad, need peavad üliõpilastele teed andma. Näiteks olukorras, kus üliõpilane astub mööda kitsukest kõnniteed ja vastu tuleb kaks automaatorit, siis peavad need automaaturid astuma sõiduteele ja kõnnitee üliõpilasele vabastama. Aga kui sul juba automaat on, siis miks sa peaksid oma trajektoori muutma?

METU kampusest...

2006-04-16T17:58:00.000+03:00

...vist ei olegi siin veel rääkinud. Tegelikult peab seda tegema, kuna tegu on üsna märkimisväärse rajatisega.

Suurim ülikoolilinnak Türgis võtab enda alla 4500 hektarit (5% kogu Ankara pindalast), millest 2/3 on kaetud metsaga. Ülikooli õppe- ja eluhooned ning neid ühendavad tänavad on paigutatud nii, et kogu see kompleks moodustab justkui hiiglasliku püstoli, mille toru on suunatud põhja. Põhjas asus omal ajal NSV Liit. METU rajati aga ameeriklaste rahadega, et kasvatada läänemeelset ja -keelset (sest õpetatakse ju inglise keeles) uut lähisida põlvkonda. Paraku juhtus nii, et METU üliõpilased hakkasid viljelema hoopiski vasakpoolseid ilmavaateid. Täna on kool üle kogu riigi teatud kui kommunismipesa. Aktiivsed punatudengid korraldavad igapäevaseid aktsioone õppekvartalis ja sodivad tänavakividele oma loosungeid, mida keegi öösiti käib musta värviga üle võõpamas. Üle kogu staadioni maalitud sõnale devrim (revolutsioon) pole siiski ülevärvijate hammas hakanud, sõna värskendamisest on saanud pigem aktsepteeritud traditsioon. Muuhulgas korraldatakse ka fieldtrippe tehastesse, et töölistega kohtuda, sõditakse politseiga ja kunagi pandi ka USA suursaadiku autole tuli otsa.

Kuskil metsas on olemas järv, kus saab sõuda, kala püüda ja muid rekreatsioonilisi aktiviteete harrastada.

Anatoolia keskosa muidu just väga metsistunud ei ole, kuid kui kampus rajati, siis korraldati talgud, mille käigus toonased üliõpilased mitutuhat hektarit maad metsa täis istutasid. Mu arust igati hea idee.

Mets algab kohe minu ühika (Hızıroğlu) tagant, on väga salapärane ning on täidetud hulga verejanuliste elajatega. Näiteks rebased, vagabund-koerad, kilpkonnad ja perverdid. Metsas saab teha sörkjooksu, jalutamist ja muud. Olla tuleb siiski ettevaatlik. Enamasti olen metsa sisenenud otse ühika tagant. Seal küll mingeid radasid ei ole, aga kuna puud on istutatud ridadena, siis on võimalik vabalt liikuda. Täna jalutasin ametlikku metsarada mööda.

Raja alguses oli hoiatussilt, mis teatas: Ettevaatust, ees on uitkoerad (käsitsi oli keegi lisanud: ja perverdid), üksinda territooriumile mitte siseneda! Ikka sisenesin. Koeri ja perverte polnud küll näha, kuid selle asemel liikus ringi rohkelt kilpkonni, kes võimalik, et otsisid sobivat paika, kus munele hakata. Peremeheta koerad liiguvad siin muidu karjadena ja on umbes keskmise poni mõõtu. On juhtunud, et proovitakse mõni tervisejooksja nahka panna. Kuna kogu kampuse ala on ümbritsetud valvatava traataiaga, siis ei õnnestu koertel ka lahkuda. Nii nad seal siis elavad, sigivad ja hoiavad tervisejooksjate populatsiooni tasakaalus.

See on kevad...

2006-04-15T22:18:00.000+03:00

...ei ole mingit kahtlust, pomises Kalle Blomkvist ja silmitses mõtlikult kalendrit.

Teoksil on see, mida Eestis võiks vabalt suveks nimetada, kraadiklaas liigub kuskil 25 kandis. Kodanikud on ühikatest välja tulnud ja vedelevad muruplatsidel. Eile sooritasin varitsusretke kampuse parki ja lindistasin salaja seal toimuvat. Sest mulle meeldib lindistada. Mu uhke no-name (tm) mp3-mängija on otsekui selleks otstarbeks loodud. Tulemus oli loomulikult paljulubav.

Kuid ka mujal linnas on elu majaseinte vahelt välja imbunud. Näiteks on kesklinna rahu ja kindluse pargi põõsaalused täidetud magavate linlastega. Eestis võiks oletada, et tegemist on joodikutega, aga siin on nad ilmselt lihtsalt järsku ära väsinud. Ei ole siin näha sakris välimusega meesterahvaid õllepudel käevangus linnavahel ringi sõudmas... või kui, siis ainult teeklaasiga.

Erinevalt alkoholiprobleemide käes vaevlevast Eestist vaevlevad türklased raskekujuliste teeprobleemide käes. Asi ei ole siiski liigjoomises, pigem tekitab meelehärmi hoopis tee kättesaadavus. Teed müüakse küll igal pool, antakse ära tasuta ja võimalik, et kuskil makstakse joomise eest pealegi. Kuid siiski oleks vaja enam. Tee tähtsus ei seisne ilmselt mingite füsioloogiliste vajaduste rahuldamises (aga mine tea) vaid pigem joomisakti sotsiaalsuses. Seetõttu on väga halb kui on vaja üks tee, aga teed ei ole või noh, muidugi on, aga seda tuleb hakata veel tegema jne. Võtab kaua aega ja pidev jama sellega, sest teed peab iga natukese aja tagant jooma. Probleemi lahendab çaycı institutsioon. Çaycı on tegelane, kes jalutab suure teeklaase täis kandikuga mööda linna (hoonet, platsi) ringi ja müüb (jagab) teed. Bussijaamades või kaubamajades on sageli firmad koopereerunud ja võtnud mitmepeale tööle ühe çaycı. Ametiasutustes on ka oma çaycıd. Näiteks siinses rektoraadis istub çaycı väisüliõpilastalituse vastas WC ja lifti vahelises kapis. Vahetevahel käib ta ringi ja jagab teed, siis korjab klaasid kokku ja paneb uue teekoguse tulele. Muid ülesandeid tal ei paista olevat, aga tee kättesaadavuse peab ta tagama.

Istanbulis kulidega

2006-04-11T20:39:00.000+03:00

Üks läks nädalavahetusel Istanbuli. Oli vaja metropoli vaadata. Puhas ilu. Ninn ja nänn. Euroopa ja Aasia. Pidu ja pillerkaar. Õhtu lõppes tal miskis veidras ööklubis, nimi teadmata.

Türgis on need ööklubid üldse enamasti imelikud. Keegi kunagi kaebas siinse nightscene'i ühekülgsuse üle, kohalik siis, et keskmisel piduõhtul passib 100 meesterahvast 6 klubisse eksinud tütarlast. Mingites ekstrauhketes klubides maksab sissepääs kuskil 20 liiri ja õlu näiteks 10-15 (korruta 10-ga, siis saad väärtuse kroonides) ja mehi lastakse sisse ainult siis, kui neil oma naine kaasas on (või noh, miski naisterahvas). Mõnes kohas on sellise praktika rakendamine seotud kellaajaga, näiteks peale südaööd. Ilmselt on strateegia eesmärgiks tagada mingisugunegi sooline tasakaal Ruumis. Tasakaalutus muutuks daamidele ilmselt peagi häirivaks.

Too jutuks olnud Istanbuli-õhtu lõppes niisiis mingis ööklubis. Seal olid kohalikud turvamehed leiutanud hoopis kavala meetodi kuidas kliente peedistada. Raha küsiti klubist väljumisel. Kindlat summat ei nimetatud, taks olenes sellest kui palju sul parasjagu raha kaasas on. Ühel oli 100 dollarit kaasas. Kuna ta sellest loobuda ei tahtnud, siis tuli enne veidi väherda. Vähkrus osutus aga ebaedukaks ja loobuda tuli lisaks rahale ka rahakotist.

No on ahvid, seletas hiljem.

Pärast uurin koha nime ka välja, siis on teada.

Eesti eest...

2006-04-05T15:07:00.000+03:00

...võitlemine siin Türgis on raske. Vastaseid ka nagu eriti ei leia. Enamasti. Muidu näeb asi välja umbes selline nagu J.H.Rosny-vanema tuntud romaanis Võitlus tule pärast. St siis kaks ahvi (loe: ettevõtlikku noormeest) tambivad üksteist nuiadega (loe: otsivad probleemile lahendust).

Mingil põhjusel olen külastanud viimasel ajal üht rahvusvaheliste suhete osakonna loengut pealkirjaga Türgi ja Euroopa Liit. Semestri lõpupoole presenteerivad siin noored teemasid demokratiseerumisprotsessist kuni majandusarenguni EL liikmesriikides. Täna oli jutuks inimõigused Ungari näitel ja Baltikumi näitel.

Nagu laialdaselt teada diskrimineeritakse Ungaris mustlasi ja Baltikumis venelasi.

Esimesena võeti ette Ungari ja juba siis läks asi natuke käest ära, sest Scanad oli ka otsustanud loengut külastada. Teema kaotas tõsiseltvõetavuse kui Scanad poole ettekande ajal teatas, et mustlased on muidu väga toredad, ainult haisevad...

Nojah.

Baltikumi inimõiguste olukorrast rääkis Roman. Roman on abhaaslane. Abhaasia on autonoomne vabariik Gruusia territooriumil, pealinn on Suhhumi. Abhaasias venelasi ei diskrimineerita, vene keel on peale abhaasi keele ka riigikeel. Kuna grusiinidele Abhaasia ei meeldi, siis hoiavad vene rahutagamisväed seal olukorda kontrolli all. Seoses Abhaasia iseseisvumisega viidi läbi ka etniline puhastus, mis puudutas peamiselt grusiine, kuid ka selliseid vähemusi nagu juudid, kreeklased, ukrainlased ja venelased. Gruusias on siiani paljud hotellid ja majutusasutused täis Abhaasiast pärit põgenikke, seal elanud grusiine siis ilmsesti.

Aga teemaks oli siiski venelaste diskrimineerimine Baltikumis, peamiselt siis Eestis ja Lätis. Ja eestlased muidugi ei taha seda tunnistada. Ilmselt on ahistamissüüdistustega teisedki välismaal viibinud eestlased kokku puutunud. Eriti valulised kogemused olid mäletamist mööda ühel Saksamaale sattunud tuttaval, kes ühe estofoobist diskriminaalteadlase otsa sattus. Minul on teemaga suhteliselt vähe tegemist olnud, kuid enamasti on jäänud kõrvu umbkaudsed ja deklaratiivsed süüdistused. Kui asjale detailhaaval läheneda, siis paistab sageli tegu olevat vaid emotisoonivahu või otseselt vale informatsiooniga. Ettekujutuse saab väga hästi kui lugeda mõnda järjekordset Venemaa välisministeeriumi teemakohast teadaannet või kui tutvuda sealsete meediakanalitega. Selline on siis ilmselt kesmise eestlase tõde. Ainus konkreetne asi on kodakondsuspoliitika ja mittekodanike probleem, mis loomulikult on oluline ja nõuab lahendamist.AAGAA, millest rääkis Roman??? Tema rääkis eestlaste ja lätlaste kättemaksust venelastele, aastaringsetest natsirongkäikudest ja vihkamisest. Lisaks rääkis ta ka Läti presidendi puudumisest Moskvas toimunud võidupidustustel (wtf!), sellest et venelased ei või töötada valitsusasutustes ja üldse töötada, et Eestis puudub venekeelne kooliharidus, et kui Lätis või Eestis kellegagi vene keeles vestlust alustada, siis võid kergelt tappa saada. Ühesõnaga palju mula ja emotsioone. Ja, mis kõige parem: lõpuks rääkis ta sellest, kuidas Eestis kiustakse juute taga. Krt, ma muidugi ei ole sel teemal väga pädev. Aga, Inx, kuule, kui tagasi tulen, siis vist hakkan sind taga kiusama. Seni pean sind peamiselt läbi msn-i kiusama. Kas näiteks lollide winkside ja nudge'de saatmist saab tagakiusamiseks lugeda? Juuditeema tuli muidugi üllatusena, sellepärast ei osanud ma selle kohta midagi pikemalt vastu ka kobiseda. Tema argumentatsioon oli umbes selline, et kui 1989. aastal elas Eestis 4600 juuti ja 10 aastat hiljem 3500, siis järelikult aeti juudid välja. Selge see. Võib muidugi vaadata ka samal perioodil Iisraeli emigreerunud endise NSVL juutide arvu. Aga võib ka neid mitte vaadata. Tema näiteks ei vaadanud.

Pärast asja üle mõeldes jõudsin järeldusele, et selle juuditeooriani pidi Roman küll iseseisvalt jõudma. Vähemalt pole täheldanud sellist teemat Eesti lähiajaloos (kui teatud ahju-kriminaalia välja arvata). Loogika ilmselt oli järgmine: 1)natsid võitlesid NSVL vastu; 2)eestlased (need kes neid rongkäike teevad) võitlesid Nõukogude Liidu vastu; 3)järelikult on eestlased natsid (noh fašistid või midagi sellist); 4)natsid kiusavad juute taga; 5)järelikult eestlased kiusavad juute taga. Vana hea loogika stiilis mina magan öösel, sina magad öösel, järelikult mina olen sina.

Lisaks veel, et lõppude lõpuks ei olegi faktid tähtsad, sest täpselt nii nagu Roman Eestit näeb, nii näevad ka paljud teised Eestist idas. Mis tegelikult toimub ja kuidas tegelikult toimub ei oma tähtsust. Oluline on mida ja kuidas uskuda. Ükski fakt ei suuda korralikku usku kummutada, ei eestlase ega ka mõne teise oma. Proovi sa mormoonile selgitada, et Joseph Smithil polnud mingeid kuldplaate.

Kerkenes...

2006-03-31T22:55:00.000+03:00

...on mägi. Mäe otsas ja ümbruses on linn. Õigupoolest oli linn. Sinna tuli minna päikesevarjutust jälgima. Just sinna sellepärast, et sel kohal on tähtis ajalooline seos päikesevarjutustega. Vähemalt nii teatasid meile METU arheoloogid, kes viimased aastakümned seal mäe otsas laiaulatuslike kaevandustöödega on tegelenud. Tundus igati usaldusväärne.

Herodotos kirjeldas oma monumentaalteoses Ajalugu muuhulgas ka üht lahingut Kröösuse juhitud lüüdialaste ja Medese vahel. Keset kõige kurjemat lahingumöllu läks ilm ootamatult pimedaks ja päike kadus ära. See tekitas mõlemas osapooles hämmingut ning lahing jäi katki. Oli 28. mai pealelõuna 585. aastal e.Kr. Päikesevarjutuse fakti järgi ilmselt siis on kuupäev täpselt paika pandud. Herodotose järgi toimus kogu see üritus Medese pealinna Pteria lähedal. Meie reisi korraldajate sõnul asuski Pteria selle sama Kerkenese mäe otsas. Aga nagu wikist nähtub, siis ongi nemad (prk. Summers siis) praktiliselt ainukesed, kes selles veendunud on. Oli ta siis nüüd see Pteria või mitte, igastahes oli linn üsna muljetavaldav isegi 2500 aastat peale seda kui Kröösus selle lõpuks siiski maatasa tegi. Asi oli omal ajal päris põhjalikult ette võetud, sest 20000 elanikuga linna ümbritsev 7 km pikkune ja 5 m kõrgune müür oli kivi kivi haaval lahti võetud ja maastikule hunnikusse laotatud. Arheloogidele tegi muidugi rõõmu see kivi kivi haaval uuesti kokku panna. Ronisime sinna mäe otsa, sest seal on päike lähemal ja varjutus paremini näha. Lisaks meile oli mäe otsa roninud veel umbes tuhat inimest. Üritus oli igati hästi ette valmistatud. Ringi liikusid automaaturite patrullid ning keegi jaotas tursimiministeeriumi poolt välja antud varjutusevoldikuid. Türklaste hästi arenenud ärivaistu iseloomustas kohale sõitnud autolavka, kust pakuti soovijatele mõõduka tasu eest küpsist ja limonaadi. Hakkas pimenema. Mina olin muidugi oma varjutuseobjektiivi ühikasse unustanud ja vahtisin nõutlut ringi. Lõpuks läks päris pimedaks ja külmaks ja fotoka akud said ka tühjaks.

Naised...

2006-03-27T21:30:00.000+03:00

...moodustasid suurema osa beduiiniperekonnast. Klõpsisime telgis pilte teha ja perekonnapea andis meile vaba voli ka naisterahvaid jäädvustada, väljandades seda elegantse käeviipe ja ohkega. Jaa, tundus, et naised olid võimust võtnud. Peale kõige selle osutusid beduiinineiud väga edevateks, mida toetas asjaolu, et digikaamerast on võimalik pilti kohe vaadata ja siis kohe uus pilt teha juba parandatud asendist. Niisiis võeti sisse erinevaid esteetilisi beduiinipoose koos pere, lapse, sõprade, külalistega ja ilma nendeta. Neiu, kes lambaid karjatas, oli algul küll häbelik ja tõmbas rätiku näo ette, nii et isegi silmad välja ei paistnud, aga lõpuks leebus ja poseeris innuga. Eriti edevaks osutus aga hoopiski Jussuf, kes soovis endast saada ülesvõtteid umbes kolm korda suuremal arvul kui teised.
Asi lõppes sellega, et neiud kirjutasid meile oma aadressi ja lubasime valmis fotod koju jõudes ka neile saata. Muidugi oli meie kommunikatsioon üsna piiratud ja kuna aadress oli araabia keeles, siis ei olnud me üldse kindlad, kas nad just aadressi kirja panid või mida nad üldse silmas pidasid. Hiljem selgus, et tegu on siiski aadressiga. Rõõm.

Beduiinid
Kõrb
Süüria

Loodetavasti ei pane nad lähiajal lammastele häält sisse ja ei muuda oma asendit.

Ootamatult...

2006-03-23T16:49:00.000+02:00

...pöörasime kenale siledale ja üherealisele asfaltteele. Kvaliteetne saksa tehnika (nagu eelnevalt oli meile mersut tutvustatud) kogus tuure, kiirus ulatus juba umbes 60 km-ni tunnis, kui jällegi täiesti ootamatult, tee lõppes. Tee lõpus oli telk. Õigemini lausa mitu telki. Ning lambad.

Beduiinid, teatas autojuht, metsikud!

Jah, tee lõpus elas perekond metsikuid beduiine. Ilmselt kasutas Palmyra turismitööstus neid atraktsioonina sinna aegajalt eksivatele turistidele.

Kõik eestlased on muidugi Egiptuses käinud ja beduiinidega hästi tuttavad. Laialt on teada nende armastus kaamelite või noh dromedaride vastu. Meie beduiinid olid aga rohkem lammaste peal. Lambakasvatuse keset kõrbe muutis võimalikuks seal samas asuv allikas ja väike oaas. Paistis, et muuhulgas tegelesid beduiinid ka allika juurde rajatud veetorustiku korrashoiuga. Lisaks 4-5 telgile oli beduiinidel ka täitsa tellistest ehitatud väike majakene.

Autojuht hiivas end ohates roolitagant välja ning võttis suuna lähima telgi poole, nuhkis veidi aega ümber selle ja proovis edutult vastu riideseina koputada.

Paistis, et lähme beduiinidele külla.

Lõpuks ilmus keegi keffiyehi kandev meesterahvas telgiuksele, piidles meid veidi nõutul ilmel ning viipas sisse. Telgis tegelesid beduiinid parasjagu araabiakeelse ja -laadse MTV klooni Melody Arabia vaatamisega. Jah. Telgi taga oli üles seatud suur satipann.

Perekond koosnes mehest (33), tema noorest naisest, nende 3 lapsest, mehe nooremast vennast (18), tolle pruudist (või oli ta nüüd ta naine), siis veel ühest tibist, kelle täpne roll jäi segaseks ning lõpuks kahest vanemast prouast, kes olid ilmselt mehe emad. Lambad olid ka. See segase rolliga neiu tegeleski lambakarjatamisega. Võibolla oli karjus või kah mõne naine. Ei seda meie mõistnud, sest kommunikatsiooniks kasutasime peamiselt käsi, jalgu ning liivale joonistamist.

Vahtisime siis mõnda aega Melody Arabiat, jõime teed ja jagasime kaasatoodud hommikusööki. Hiljem näitas peremehe vend Jussuf meile pere valdusi, st seda oaasi siis - umbes 30 palmi, natuke võsa ning miski mülgas, kus lambad sulberdasid. Parima osa valdustest moodustas jäme oranž toru, millel kraanid küljes. Peremees keeras neist üht ja torust purskus umbes 15 m kõrgusele jäme veejuga.

Pärast ägedat konsulteerimist autojuhiga viidi meid juba mainitud majakesse, mis osutus saunaks ja kus sunniti meid duši alla minema. Autojuht karjus selgituseks midagi ja pööritas hirmsal kombel silmi. Gianni sattus viimasest nii ärevusse, et hüppas duši alla koos riietega. Vesi oli kuum ja haises väävli järgi, ilmselt geotermiline. Hiljem muidugi selgus, et duši alla oli meid vaja kupatada sellepärast, et meilt selle eest raha küsida. Küll oli suur aga üllatus, kui selgus, et raha meil ei ole.
Gianni riputas oma märjad riided päikese kätte kuivama ja laenas beduiinilt ühe tolle vanadest ürpidest ning keffiyehi. Pildil proovib beduiin parasjagu Giannile sündsat välimust anda.

Süüriast veel

2006-03-21T21:01:00.000+02:00

Palmyrast tuli ette võtta kiirreis ümbritsevasse kõrbesse. Kohalikud andsid nõu, et jalgsi ei ole see võimalik ning et kaamleid ei maksa usaldada. Ainuke mõistlik variant oli sõiduauto mersu, kusjuures koos juhiga. Laadisime siis oma kered ja proviandi luksussõidukisse (samal ajal hoolikalt jälgides, et veepudelid pagasiruumi põhjas asuvatest avadest välja ei veereks), panime panamakübarad pähe ja põrutasime minema.

Teeviidad näitasid Baghdad/Iraq. Autojuhi vuntside alla oli tardunud mõistatuslik irve.

Iraak, Iraak, tatatatata-pah-pah-piuuuu-puhhh, seletas ta rõõmuga ja viipas suunas, kuhu me parasjagu sõitsime.

Iraagi piirini oli sealt umbes 150 ja Bagdadi 500 km. Leppisime saatusega, sest me sõiduki uksed avanesid vaid väljastpoolt. Mersu kihutas kõrbetolmus aeg-ajalt mootori- ja keredetaile kaotades vastu meie umbmäärasele tulevikule.

Head uut aastat...

2006-03-20T21:08:00.000+02:00

... ütles Babak, iraanlane sajaviieteistkümnendast, täna koridoris vastu tulles ja kadus.

Nii-nii, mõtlesin salapäraselt.

Selgus, et täna algab kevad ja see tähendabki põhimõtteliselt uue aasta algust. Igati arukas mu meelest. Kaasnevat püha aga kutsutakse aga نوروز, nevruz, noruz, norouz. See tugineb pärsia päikesekalendrile, mille järgi algab siis uus aasta koos kevadega. Nev tähendab pärsia keeles uut (üsna sarnaselt nii mõnele teistelegi indoeuroopa keelele) ja ruz päeva. Päeva, päikesega jne-ga koos algab uus aasta. Iraanis siis 1385. Erinevus araabiamaade kalendrist tuleneb sellest, et tegu on nagu öeldud päikesekalendriga. Aga kevadpühana on nevruz populaarne paljudes islamimaades. Selle tähistamise traditsioonid ulatuvad ilmselt kaugele islamieelsesse aega, arvatavasti zoroastrianismi algusperioodi, mil päikest ja tuld au sees peeti ning mil kõneles Zarathustra.

Veel Iraanist rääkides valmistab eesti rahvale ilmselt palju meelehärmi asjaolu, et aasta viimasel kolmapäeval toimuva Chahar Shanbe Soori nimelise pidustuse käigus on pärslastel kombeks lõkkeid teha ning siis nendest üle hüpata. Jääb vaid küsida, et kus olid teie silmad, vanad eestlased, kui zoroastrianistlikud spioonid selle kombe pihta panid? Ja seda tehakse jaanipäeval!!! Oleks siis võinud vähemalt korralikult spioneerida!!!

Ekslesime...

2006-03-20T00:01:00.000+02:00

... bazaari ümbruskonnas mööda kitsaid tänavaid veel mõnda aega. Lõpuks oli juba pime. Meie tempot pidurdasid igal sammul kohatud lapsed, kes soovisid, et neist pilti teeksime. Peale pikemat ponnistust õnnestus siiski vanalinna tänavalabürindist välja murda ning võtta suund bussijaamale.

Meie eesmärgiks oli jõuda Süüria idaosas paiknevasse kõrbe, sest on ju ammust ajast teada, et kõrb on tore vaadata. Täpsemalt oli sihiks Palmyra - oaas ja endine oluline kaubalinn siiditeel - mis asub enamvähem keset Süüria kõrbe. Paraku sinna ühtki otsebussi ei läinud. Küll õnnestus meil saada piletid Hamasse, mis asub Palmyrast umbes 200 km kaugusel. Kohale jõudes selgus, et järgmine liikurvahend Palmyra poole väljub alles järgmisel hommikul. Meil aga oli kiire. Õnneks leidus Hama bussijaamas taksojuht, kes olid valmis 15$ eest meid kohale toimetama. Muideks 1 dollari eest oli Süürias võimalik osta 5-10 liitrit bensiini. Tingimisprotseduuri käigus õnnestus meil sõbruneda ka bussijaama baari omanikuga, kes pakkus lahkelt ööbimisvõimalust oma baaris, kahjuks pidime ära ütlema. Kella üheks olime Palmyras.

Islamikultuuri pealinn...

2006-03-19T00:01:00.000+02:00

...teatasid meile sajad plakatid üle kogu Aleppo. Tõesti. Peale väikest uurisklemist internetis, leidsin, et palmid olid nääriehtes ilmselt just kultuuripealinna avamispidustuste tarvis ja teps mitte uue aasta ega revolutsiooni tähistamiseks. Me islamikultuuri pealinnas asuva hotelli aknast jäi muideks silma vähemasti kolm kirikut. Paraku olime kohal täpselt nädal enne piduürituste täiega lahtiminekut ning veetsime oma päeva linnas pidutsemise asemel sularaha-automaati otsides. See oli keeruline, sest hoolimata ebainimlikest pingutustest tee küsimisel avastasime end ikka-jälle ümber ühe ja sama kvartali kõndimas. Pruukis meil korraks peatuda ja kelleltki automaadi kohta pärida, kui 10 sekundi jooksul jäi tänaval kogu elu seisma ning kõik kiirustasid uudistama mis teoksil. Oli isegi veidi kõhe, et kas politsei ei hakka meid sanktsioneerimata rahvakogunemiste korraldamises süüdistama. Selle vältimiseks otsustas Sean juhatust küsida ristmikul liiklust reguleeriva politseiniku käest. Viimane küll inglise keelt eriti ei rääkinud, kuid sellest hoolimata proovis käte ja saua abil meile suunda kätte näidata. Sauaga vehkimist märkasid ka oma järjekorda ootavad autojuhid, kes varmalt juhust kasutasid ning 2 sekundi jooksul Aleppo ajaloo kõige tähelepanuväärsemale liikluskriisile aluse panid. Meid see siiski ei aidanud.

Otsustasime, et meil on linnaga tutvumiseks aega kuni õhtuni. Seejärel tuli edasi liikuda. Oli pühapäev ning teisipäeva hommikuks tahtsime tagasi Ankras olla.

Kuna turistid peavad vaatamisväärsusi vaatama, aga meie olime seni näinud vaid Aleppo suurimat liiklusummikut, siis ei jäänud meil muud üle kui üles otsida tsitadell, mis on väga vana.Selle ümbruskonnas asub ka suur bazaar, mis on väga vana ja väga suur ja kuhu me ära eksisime ning kus kaupmehed meid üles kasvatasid ja oma keelt rääkima õpetasid.
Võrreldes Türgiga jäi silma, et alati leidus läheduses keegi, kes rääkis mingil määral mõnd võõrkeelt. Selle keeleoskaja leidmine oli samuti lihtne, sest kui ta juba ümbruskonnas liikus, siis tuli ta kindlasti meid koos ülejäänud rahvaga uudistama. Türgis väljaspool turismipiirkondi võõrkeeli eriti ei räägita ning ka spontaansed rahvakogunemised on pigem haruldased, v.a. kaupmeeste või taksojuhtide puhul.

Kalender...

2006-03-18T15:33:00.000+02:00

... on islami järgi tõesti mõnevõrra teistsugune. Esiteks arvestatakse ajaarvamist alates meie 622. aastast, mil Muhamed Medinasse asus. Teiseks on tegu kuukalendriga, kus aasta koosneb küll 12 kuust, kuid on kokkuvõttes 10-11 päeva lühem kui meie päikesekalender. Seega kui gregoriuse kalendris on 622. aastast möödunud 1384 aastat, siis islami kalendris mõnevõrra rohkem e. 1427. Kui samas tempos jätkata, siis näitavad islami ja gregoriuse kalender sama arvu aastal 20874.

Kuu algusajaks loetakse hetke, mil on võimalik vaadelda noorkuud. Uue kuu algust saab küll täpselt välja arvutada, aga kuu nähtavust mõjutab nii ilm, atmosfäär kui ka vaatleja asukoht. Seega on pea võimatu uue kuu algust ennustada. Segasemaks muudab asja veel seegi, et mõned moslemid arvestavad kuid vastavalt kohalikule nähtavusele, teised aga juhinduvad islamimaailma autoriteetidest.

Mõnikord kasutatakse kalendrite tootmiseks kirvemeetodit, mille alusel on kuud kordamööda 29- ja 30-päevased. Liigaastatel lisatakse viimasele kuule veel üks päev. Selline kalender annab keskmiseks kuu pikkuseks 29,53056 päeva, mis on küllalt lähedane sünoodilise kuu 29.53059 päevale. Iga konkreetse kuu pikkus jääb siiski hinnanguliseks.

Möödus 10 tundi...

2006-03-18T02:59:00.000+02:00

...mille jooksul reisikaaslased proovisid mitmete meetoditega mu passi omastada. Eriti ärevil oli loomulikult Sean, sest ameeriklasena pidas ta enda väljavaateid viisa saamiseks kõige nigelamateks. Kontoris Aljazeerat näitava teleka ümber kogunenud piirivalvurid olid küll väga sõbralikud... kuid siiski...

Umbes südaöö paiku astus vunts kontorist välja, viipas meile ja jagas välja blanketid. Igale oli kirjutatud summa. Olenevalt päritoluriigist erinev - minul 12$, Seanil 16$, Giannil 20$ ja Csanadil 40$. Paistab, et Eesti suhted Süüriaga on 3 korda paremad ning USA-l ja Itaalial 2 korda paremad kui Ungaril.

Kaks autotäit serblasi jäid meile nukralt järgi vaatama, neile oli Süüria küll viisaba, kuid piduriks osutus seltskonnas viibinud bulgaarlane (kellele viisa pidi maksma 65$). Nad läksid muideks Iraaki oma BMW-d müüma, pidi hea ja kontrollitud bisnis olema.

Meie aga astusime Süüriasse.

Oli aga probleem - mida teha öösel kell 1 Süüria piiril, lähimast linnast 50 km kaugusel... Serblased olid küll lubanud meid ära visata, kuid nad jäid maha teisele poole piiri.

Vaevalt olime aga jõudnud muretsema hakata, kui selgus paari tunni eest saladuslikult piiripunkti sugenenud väiksemat sorti meeskodaniku funktsioon meie eludes.

Mees teatas õnnelikult: 100$!
Meie ütlesime: Ei
Mees teatas sama õnnelikult: 100$! Ning viipas tähenduslikult tühjale taksopeatusele.
Meie ütlesime: 5$!

Mehe nägu vajus pettumusest pikaks ning ta võttis suuna oma auto poole. Meie võtsime suuna maantee poole.

3 sekundi pärast suundus mees uuesti meie poole ning pakkus: 50$!

Csanad, kes oli liiridest, dollaritest, eurodest, naeltest ja kõikidest neist summadest juba üsna segadusse läinud, teatas kaljukindlalt: Ei, 100$!

Taksojuht oli juba rõõmustama hakkamas, kuid meie hüsteeriline irvitamine ajas segadusse. Lõpuks peale mitmeid ähvardavaid ärakõndimisüritusi õnnestus meil umbes 10$ eest Alepposse jõuda.
Lisaks sellele, et olime ületanud riigipiiri, olime märkamatult teinud ka ajahüppe. Süürias on vastavalt islami kalendrile aastanumbriks 1427. Ametlikult kehtib küll ka euroopalik gregooriuse kalender. Palmid olid Aleppo kesklinnas siiski nääriehtes. Uus aasta oli saabunud 31. jaanuaril. Või olid need hoopis revolutsiooniehted, revolutsioonipäev oli 8. märts, mine tea.